Mine sisu juurde

Alzheimeri tõbi

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Pildil on vasakul normaalse eaka inimese aju ja paremal Alzheimeri tõvega inimese aju. Näidatud on haigusele iseloomulikke erinevusi

Alzheimeri tõbi on krooniline neurodegeneratiivne haigus ja kõige sagedasem dementsuse põhjus. Alzheimeri tõve patoloogia esineb hinnanguliselt 60–70% dementsuse juhtudest.[1] Haigus kujuneb tavaliselt aeglaselt ja süveneb aja jooksul.[2] Alzheimeri tõve bioloogiline protsess võib peaajus alata aastaid või isegi aastakümneid enne kliiniliste sümptomite ilmnemist.[3]

Kõige varajasem ja kõige tavalisem sümptom on mälu halvenemine, eelkõige raskused hiljuti toimunud sündmuste meenutamisel ja uue teabe omandamisel.[2] Varajasi sümptomeid peetakse sageli ekslikult vananemise või stressi ilminguteks.[2] Haiguse süvenedes tekivad muu hulgas kõnehäired, orienteerumatus, raskused tuttavas keskkonnas orienteerumisel, meeleolumuutused, motivatsioonilangus, huvipuudus enese eest hoolitsemise ja igapäevatoimingute vastu ning käitumishäired.[2] Paljudel juhtudel eemaldub Alzheimeri tõvega inimene järk-järgult perekonnast ja ühiskondlikust elust.[2] Haiguse hilises staadiumis väheneb järk-järgult võime kontrollida keha funktsioone ja haigus võib lõppeda surmaga.[4]

Haiguse kulg ja elulemus pärast diagnoosi varieeruvad märkimisväärselt ning sõltuvad muu hulgas haiguse diagnoosimise staadiumist ja kaasuvatest haigustest.[5][6]

Haigust kirjeldas 1906. aastal esimesena Alois Alzheimer, kelle järgi see on ka nimetatud.[7]

RHK-10-s on Alzheimeri tõve kood G30. Alzheimeri tõvest tingitud dementsuse korral kasutatakse RHK-10-s lisaks koodi F00.

Alzheimeri tõbi esineb peamiselt vanemaealistel inimestel ja selle risk suureneb vanusega. Enamik haigusjuhte diagnoositakse pärast 65. eluaastat, kuid haigus võib avalduda ka nooremas eas. Sellisel juhul räägitakse varajase algusega Alzheimeri tõvest.[8]

Alzheimeri tõve patoloogia võib esineda koos teiste ajuhaiguste ja vaskulaarsete muutustega. Seetõttu võib ühel inimesel olla korraga mitu dementsusega seotud patoloogilist protsessi ja kliiniline dementsus ei pruugi olla tingitud ainult Alzheimeri tõvest.

2015. aastal oli maailmas Alzheimeri tõvega ligikaudu 29,8 miljonit inimest.[9] Haigus mõjutab ligikaudu 6% vähemalt 65-aastastest inimestest.[2]

Alzheimeri tõve täpne põhjus ei ole teada. Haiguse kujunemises osalevad omavahel seotud geneetilised, bioloogilised ja keskkonnategurid.[10]

Alzheimeri tõve bioloogilised tunnused on eeskätt valgu amüloid-β ladestumine ja tau-valgu muutumine ning kogunemine närvirakkudes. Amüloid-β moodustab peaajus rakuväliseid amüloidnaaste ja muutunud tau-valk rakusiseseid neurofibrillaarseid kämpusid. Haiguse arenedes kahjustuvad sünapsid ja närvirakud ning tekib ajukoe atroofia.

Kõige olulisem teadaolev riskitegur on vananemine. Geneetilistest teguritest on hilise algusega Alzheimeri tõve puhul kõige olulisem APOE-geeni ε4-alleel, mis suurendab haigestumisriski, kuid selle olemasolu ei tähenda, et inimene kindlasti haigestub. Haruldasi varajase algusega haigusjuhte võivad põhjustada näiteks APP-, PSEN1- ja PSEN2-geeni mutatsioonid.

Alzheimeri tõve ja dementsuse riski mõjutavad ka mitmed muud tegurid. Nende hulka kuuluvad muu hulgas kõrge vererõhk, suhkurtõbi, kõrge LDL-kolesterool, suitsetamine, kehaline inaktiivsus, kuulmislangus, depressioon, sotsiaalne isolatsioon, liigne alkoholitarvitamine, rasvumine, traumaatiline ajukahjustus ja ravimata nägemiskahjustus. Need tegurid mõjutavad eeskätt dementsuse üldist riski ja nende olemasolu ei tähenda, et inimesel kujuneb kindlasti Alzheimeri tõbi.[11]

Alzheimeri tõve ja II tüüpi diabeedi vahel on leitud seoseid, sealhulgas seoseid insuliiniresistentsuse ja ainevahetushäiretega. Mõnikord on Alzheimeri tõbe nende seoste rõhutamiseks nimetatud III tüüpi diabeediks, kuid see ei ole Alzheimeri tõve ametlik nimetus ega tunnustatud haigusklassifikatsioon.

Alzheimeri tõve sümptomid arenevad tavaliselt järk-järgult ning nende avaldumine ja süvenemise kiirus on inimeseti erinev. Esimesed sümptomid võivad jääda märkamata või neid võidakse pidada tavapärase vananemisega seotud mäluhäireteks.

Tüüpiline varajane sümptom on raskus uue teabe omandamisel ja hiljuti toimunu meenutamisel. Haiguse edenedes võivad lisanduda raskused tähelepanu, täidesaatvate funktsioonide, keele, orienteerumise ja probleemide lahendamisega. Hiljem võivad tekkida raskused tuttavate inimeste äratundmisel, liigutuste sooritamisel ja igapäevatoimingute korraldamisel. Võivad esineda ka apaatia, ärevus, depressioon, ärrituvus, unehäired ja muud käitumuslikud või neuropsühhiaatrilised sümptomid.

Haiguse hilises järgus vajab inimene ulatuslikku abi igapäevatoimingutes. Võivad tekkida neelamis- ja liikumishäired, uriini- ja roojapidamatus ning suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele. Alzheimeri tõbi võib lõpuks lõppeda surmaga.

Haiguse kulgu võib kirjeldada nii kliiniliste sümptomite kui ka bioloogiliste muutuste põhjal. Kliiniliselt eristatakse muu hulgas Alzheimeri tõvest tingitud kerget kognitiivset häiret ning Alzheimeri tõvest tingitud dementsuse kerget, mõõdukat ja rasket staadiumi. Bioloogilises käsitluses võib Alzheimeri tõve protsess alata juba enne kliiniliste sümptomite ilmnemist.[3]

Alzheimeri tõve bioloogilised muutused võivad ajus alata aastaid enne esimeste kognitiivsete sümptomite ilmnemist. Selles järgus võivad ajus esineda amüloid-β- ja tau-valgu muutused, kuigi inimese igapäevane kognitiivne funktsioon võib olla veel säilinud.

Tänapäevases bioloogilises käsitluses määratletakse Alzheimeri tõbe üha enam selle aluseks oleva neuropatoloogia ja biomarkerite põhjal, mitte üksnes kliiniliste sümptomite järgi.[3]

Alzheimeri tõvest tingitud kerge kognitiivse häire korral on inimese kognitiivsed võimed halvenenud, kuid häired ei pruugi veel oluliselt takistada iseseisvat igapäevaelu. Kõige sagedamini avaldub see episoodilise mälu häirena, näiteks raskusena uut teavet omandada ja hiljuti toimunut meenutada.

Võivad esineda ka raskused tähelepanu, planeerimise, keele või teiste kognitiivsete funktsioonidega. Kerge kognitiivne häire ei tähenda siiski alati Alzheimeri tõbe, sest sellel võib olla ka teisi põhjusi.

Alzheimeri tõve bioloogilised muutused võivad ajus alata aastaid enne esimeste kognitiivsete sümptomite ilmnemist. Selles järgus võivad ajus esineda amüloid-β- ja tau-valgu muutused, kuigi inimese igapäevane kognitiivne funktsioon võib olla veel säilinud. Tänapäevases bioloogilises käsitluses määratletakse Alzheimeri tõbe üha enam selle aluseks oleva neuropatoloogia ja biomarkerite põhjal, mitte üksnes kliiniliste sümptomite järgi.[3]

Alzheimeri tõvest tingitud kerge kognitiivse häire korral on inimese kognitiivsed võimed halvenenud, kuid häired ei pruugi veel oluliselt takistada iseseisvat igapäevaelu. Kõige sagedamini avaldub see episoodilise mälu häirena, näiteks raskusena uut teavet omandada ja hiljuti toimunut meenutada.

Võivad esineda ka raskused tähelepanu, planeerimise, keele või teiste kognitiivsete funktsioonidega. Kerge kognitiivne häire ei tähenda siiski alati Alzheimeri tõbe, sest sellel võib olla ka teisi põhjusi.

Alzheimeri tõvest tingitud dementsuse kerges staadiumis hakkavad kognitiivsed häired juba mõjutama igapäevast toimetulekut. Sagedased on uue teabe meeldejätmise ja meenutamise raskused, sõnade leidmise raskused ning probleemid keerulisemate tegevuste planeerimisel ja korraldamisel. Inimene võib veel paljude igapäevatoimingutega iseseisvalt toime tulla, kuid võib vajada abi näiteks rahaasjade, ravimite võtmise, asjaajamise või reisimise korraldamisel.

Haiguse süvenedes suureneb sõltuvus teiste inimeste abist. Mälu halveneb ning inimene võib unustada olulisi sündmusi ja inimesi. Keeleoskuse häired süvenevad, lugemine ja kirjutamine võivad muutuda raskemaks ning keerulisemate tegevuste sooritamine võib olla häiritud. Võivad sageneda uitamine, ärrituvus, apaatia, ärevus ja muud käitumuslikud sümptomid. Mõnel inimesel tekivad raskused lähedaste äratundmisel ja igapäevatoimingute sooritamisel.

Haiguse raskes staadiumis on inimese iseseisvus ulatuslikult või täielikult kadunud. Ta võib vajada abi söömisel, riietumisel, pesemisel ja liikumisel. Keeleline suhtlus võib olla väga piiratud ja väheneda võib võime ümbritsevat mõista. Haiguse hilises järgus võivad tekkida neelamisraskused, liikumisvõime oluline vähenemine ja muud tüsistused, mis suurendavad infektsioonide ja muude eluohtlike seisundite riski.

Alzheimeri tõve diagnoos põhineb sümptomite, haigusloo, kognitiivse funktsiooni ja igapäevase toimetuleku hindamisel ning vajaduse korral täiendavatel uuringutel. Oluline on välistada teised haigused ja seisundid, mis võivad põhjustada kognitiivsete võimete halvenemist. Kasutatakse kognitiivseid teste ja neuropsühholoogilist hindamist. Vajaduse korral tehakse aju magnetresonantstomograafia või kompuutertomograafia, et hinnata aju struktuuri ja välistada teisi haigusi.[12] Alzheimeri tõve diagnoosimisel on üha olulisemad biomarkerid, millega saab hinnata Alzheimeri tõvele iseloomulikku amüloid- ja tau-valgu patoloogiat. Kasutada saab näiteks amüloid-PET-uuringut ja liikvorist või verest määratavaid biomarkereid. 2024. aastal avaldatud Alzheimeri tõve diagnoosimise ja staadiumite kriteeriumid käsitlevad Alzheimeri tõbe bioloogilise protsessina ja hõlmavad valideeritud biomarkereid.[3] Verepõhiste biomarkerite kasutamist diagnostilises töös käsitlevad ka 2025. aastal avaldatud Alzheimeri tõve assotsiatsiooni kliinilise praktika juhised.[13] Biomarkerite kasutamine ei tähenda siiski, et iga sümptomiteta inimese positiivne biomarkeritulemus tähendaks automaatselt Alzheimeri tõve kliinilist diagnoosi. Tulemusi tuleb tõlgendada inimese kliinilise seisundi ja muude uuringute kontekstis. Alzheimeri tõve neuropatoloogilist kinnitamist saab teha ajukoe uurimisega, kuid elus inimese diagnoosimiseks ei ole ajukoe uurimine tavaliselt vajalik.

Alzheimeri tõbe ei ole praegu võimalik välja ravida ega haiguse bioloogilist protsessi täielikult peatada. Ravi eesmärk on vähendada sümptomeid, säilitada võimalikult kaua inimese iseseisvust ja elukvaliteeti ning sobivatel juhtudel aeglustada haiguse kliinilist progresseerumist. Sümptomaatiliseks raviks kasutatakse muu hulgas atsetüülkoliinesteraasi inhibiitoreid, näiteks donepesiili, rivastigmiini ja galantamiini. Mõõduka või raske Alzheimeri tõve korral võib kasutada ka memantiini. Need ravimid võivad sümptomeid leevendada või nende süvenemist ajutiselt vähendada, kuid ei kõrvalda haiguse põhjust.[4] Alzheimeri tõve varajases järgus on kasutusele võetud ka amüloidi vastased monoklonaalsed antikehad lekanemaab ja donanemaab. Need on suunatud amüloid-β vastu ja vähendavad amüloidnaastude hulka peaajus. Kliinilistes uuringutes on need sobivatel varajase Alzheimeri tõvega patsientidel aeglustanud haiguse kliinilist progresseerumist.[14][15] Lekanemaabi ja donanemaabi kasutamine eeldab Alzheimeri tõve patoloogia kinnitamist ja patsiendi sobivuse hoolikat hindamist. Nende ravimitega võib kaasneda amüloidiga seotud kuvamisleid (ARIA), sealhulgas ajuturse ja aju mikro- või makroverejooksud. Seetõttu on ravi ajal vajalik regulaarne jälgimine, sealhulgas aju kuvamine. Lisaks ravimitele on oluline säilitada võimalikult kaua kehaline aktiivsus, regulaarne päevakava, sotsiaalne suhtlus ja kognitiivne aktiivsus ning kohandada keskkond ohutuks. Käitumuslike ja psühhiaatriliste sümptomite korral kasutatakse esmalt mittefarmakoloogilisi võtteid. Antipsühhootikume võib kasutada raskete sümptomite korral, kuid nende kasutamist piiravad vähene kasu ning tõsiste kõrvaltoimete ja enneaegse surma suurenenud risk.

Alzheimeri tõbe ennast ei ole võimalik kindlalt ära hoida, kuid mitmete muudetavate dementsuse riskitegurite vähendamine võib vähendada või edasi lükata hilisemas elueas kognitiivse languse ja dementsuse riski. Olulised on kehaline aktiivsus, suitsetamisest hoidumine, vererõhu ja vere kolesteroolisisalduse kontroll, diabeedi hea ravi, tervislik toitumine, liigse alkoholitarvitamise vältimine ning kuulmis- ja nägemishäirete asjakohane ravi. Samuti on oluline vältida traumaatilisi ajukahjustusi ning säilitada kogu elu jooksul sotsiaalne ja kognitiivne aktiivsus.[11] 2024. aasta The Lanceti komisjon tõi välja 14 potentsiaalselt muudetavat dementsuse riskitegurit ning hindas, et nende vähendamisega võiks teoreetiliselt ära hoida või edasi lükata kuni 45% dementsuse juhtudest. See hinnang puudutab dementsust tervikuna ega tähenda, et sama suur osa Alzheimeri tõvest oleks ennetatav.[11]

Alzheimeri tõve süvenedes suureneb vajadus kõrvalise abi järele. Hoolduses on oluline säilitada inimese iseseisvus nii kaua kui võimalik, kohandada elukeskkonda, ennetada kukkumisi ja muid õnnetusi ning tagada piisav toitumine ja vedelikutarbimine. Hoolduskoormus võib olla suur ka lähedastele. Hooldajatel võib tekkida füüsiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja majanduslik koormus. Seetõttu on oluline pakkuda hooldajatele nõustamist, puhkusevõimalusi ja vajaduse korral spetsialistide või hoolekandeasutuste abi.[16]

Alzheimeri tõbe kirjeldas 1906. aastal esimesena Saksa psühhiaater ja patoloog Alois Alzheimer.[7]

Alzheimeri tõbi on arenenud riikides üks suuremate sotsiaalsete ja majanduslike kuludega haigusi.[17][16]

Esinemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõbi esineb peamiselt vanemaealistel inimestel ja selle risk suureneb vanusega. Enamik haigusjuhte diagnoositakse pärast 65. eluaastat, kuid haigus võib harvemini avalduda ka nooremas eas. Sellisel juhul räägitakse varajase algusega Alzheimeri tõvest.

Alzheimeri tõbi on kõige sagedasem dementsuse põhjus ja moodustab suure osa kõigist dementsuse juhtudest. Alzheimeri tõve patoloogia võib esineda koos teiste ajuhaiguste ja vaskulaarsete muutustega, mistõttu võib ühel inimesel olla korraga mitu dementsust põhjustavat patoloogilist protsessi.

Põhjused ja riskitegurid

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõve põhjus ei ole täpselt teada. See on mitmeteguriline haigus, mida põhjustavad omavahel seotud geneetilised, bioloogilised ning keskkonna- ja elustiilitegurid. Enamik haigusjuhte ei ole ühe kindla teguri põhjustatud, vaid on mitme geneetilise ja keskkonnateguri koosmõju tagajärg.[10]

Alzheimeri tõve bioloogiat iseloomustavad eeskätt amüloid-β ladestumine ja tau-valgu patoloogilised muutused peaaajus. Nende muutuste põhjuslik järjestus ja mõju haiguse kujunemisele ei ole selge.[3]

Alzheimeri tõve ja II tüüpi diabeedi vahel on leitud seoseid, sealhulgas seoseid insuliiniresistentsuse ja ainevahetushäiretega. Mõnikord on Alzheimeri tõbe nende seoste rõhutamiseks nimetatud III tüüpi diabeediks, kuid see ei ole Alzheimeri tõve ametlik nimetus ega tunnustatud diagnoos.

Geneetika

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõve geneetiline komponent on märkimisväärne. Geneetilised tegurid võivad mõjutada nii haiguse tekkimise tõenäosust kui ka selle avaldumise vanust. Enamik geneetilisi variante on riskitegurid, mitte haiguse otsesed põhjused.[18]

Haruldane autosoom-dominantne Alzheimeri tõbi on seotud mutatsioonidega geenides, mis kodeerivad amüloidset prekursorvalku (APP) ning preseniliini 1 (PSEN1) ja preseniliini 2 (PSEN2). Need mutatsioonid võivad põhjustada Alzheimeri tõve suhteliselt noores eas. See mehhanism põhjustab väikese osa kõigist Alzheimeri tõve juhtudest.[18]

Kõige olulisem teadaolev hilise algusega Alzheimeri tõve geneetiline riskitegur on apolipoproteiin E geen (APOE), eriti selle ε4-alleel (APOE ε4). Ühe ε4-alleeli pärimine suurendab haiguse riski ja kahe alleeli pärimine suurendab seda veelgi, kuid ε4 olemasolu ei tähenda, et inimene kindlasti haigestub. Selle alleeli mõju võib olla eri rahvastikurühmades erinev.[18][19]

Lisaks APOE-le on tuvastatud arvukalt teisi geene ja geneetilisi variante, mis mõjutavad Alzheimeri tõve riski. Nende hulka kuuluvad muu hulgas immuunsüsteemi, lipiidide ainevahetuse ja amüloid-β ainevahetusega seotud geenid. Nende mõju võib sõltuda ka teistest geneetilistest ja keskkonnateguritest.[18]

Amüloid-β ja tau-valgu patoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõve iseloomulikud neuropatoloogilised muutused on amüloid-β ladestumine rakuväliselt ja tau-valgu patoloogiline kuhjumine närvirakkudes. Amüloid-β moodustab ajus amüloidnaastud ja patoloogilise tau-valguga on seotud neurofibrillaarsed kämbud.[3]

Amüloid-β ja tau-valgu rolli Alzheimeri tõve kujunemises käsitlevad mitmed patogeneesimudelid. Varasem amüloidihüpotees pidas amüloid-β ladestumist haiguse keskseks sündmuseks, millele järgnevad tau-valgu patoloogia, närvirakkude kahjustus ja neurodegeneratsioon. Tänapäeval käsitatakse Alzheimeri tõbe keerulisema protsessina, milles amüloid-β, tau-valk, neuroinflammatsioon, veresoonkonna muutused ja muud mehhanismid võivad üksteist mõjutada.[3]

Amüloid-β ei esine peaajus ainult naastudena. Amüloid-β lahustuvad vormid, sealhulgas oligomeerid, võivad mõjutada sünapside talitlust ning närvirakkude vahelist signaaliedastust. Samuti on leitud seoseid amüloid-β ainevahetuse ja aju immuunrakkude, eriti mikrogliia, talitluse vahel.

Tau-valgu patoloogiliste muutuste korral muutub tau-valgu normaalne talitlus ja see võib hakata moodustama närvirakkudes patoloogilisi agregaate. Tau-valgu patoloogia on seotud närvirakkude kahjustuse ja neurodegeneratsiooni levimisega ajus.

Muud patogeneetilised mehhanismid

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõve kujunemises võivad osaleda mitmed omavahel seotud mehhanismid. Nende hulka kuuluvad neuroinflammatsioon, mikrogliia ja teiste gliiarakkude talitluse muutused, oksüdatiivne stress, sünapside düsfunktsioon, närvirakkude ainevahetuse häired ja ajuveresoonkonna kahjustused.[3]

Alzheimeri tõve korral esineb sageli koos teiste ajuhaigustega ka veresoonkonna patoloogiat ja muid kaasnevaid neuropatoloogilisi muutusi. Seetõttu võivad haiguse kliinilist kulgu mõjutada mitmed üheaegselt esinevad patoloogilised protsessid.[3]

Alzheimeri tõve bioloogias on uuritud ka metallioonide, näiteks raua ja vase ainevahetuse häireid. Praegu ei ole siiski piisavalt tõendeid, et nende ainete tavapärane toiduga saadav kogus või kokkupuude alumiiniumiga oleks Alzheimeri tõve otsene põhjus. Eelkõige alumiiniumi seost Alzheimeri tõve põhjustajana ei peeta tänapäeval tõendatuks.

Samuti on uuritud nakkustekitajate, sealhulgas lihtherpeseviiruse võimalikku rolli Alzheimeri tekkimises, kuid nende võimalik põhjuslik tähtsus ei ole kindlalt tõestatud.

Riskitegurid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige olulisem teadaolev Alzheimeri tõve riskitegur on vananemine. Vanuse suurenedes kasvab haiguse tekkimise tõenäosus järsult, kuid Alzheimeri tõbi ei ole normaalse vananemise vältimatu osa.[20]

Oluline riskitegur on ka perekondlik esinemine. Inimestel, kelle esimese astme sugulasel on Alzheimeri tõbi, on haiguse tekkimise risk suurem, kuigi perekondlik esinemine ei tähenda tingimata haiguse pärilikkust ühe kindla geeni kaudu.[18]

Alzheimeri tõve ja dementsuse riski võivad suurendada mitmed tervise-, keskkonna- ja elustiilitegurid. Nende seas on kõrge LDL-kolesterool, depressioon, sotsiaalne isolatsioon, liigne alkoholitarvitamine ja ravimata nägemiskahjustus. Need tegurid mõjutavad eeskätt dementsuse üldist riski ning nende olemasolu ei tähenda, et inimesel kujuneb kindlasti Alzheimeri tõbi.[11] Alzheimeri tõve riski võivad suurendada ka mitmed südame-veresoonkonna ja ainevahetusega seotud tegurid, sealhulgas kõrge vererõhk, suhkurtõbi, suitsetamine, vähene kehaline aktiivsus ja rasvumine. Seoseid on leitud ka traumaatilise ajukahjustuse, unehäirete, kuulmislanguse ja ebasoodsate sotsiaalsete teguritega.[20]

Õhusaaste võimalikku mõju Alzheimeri tõve riskile on samuti uuritud. Tõendid viitavad võimalikule seosele, kuid selle põhjuslik mehhanism ja eri saasteainete suhteline mõju ei ole selge.[21]

Mitmete muudetavate riskitegurite vähendamine, näiteks suitsetamisest loobumine, regulaarne kehaline kontroll ning hea une ja sotsiaalse aktiivsuse säilitamine, võib vähendada kognitiivse languse ja dementsuse riski, kuigi see ei taga Alzheimeri tõve vältimist.[20]

Haiguse tekkemehhanism

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõbe ei saa praeguste teadmiste põhjal seletada üheainsa mehhanismiga. Haiguse kujunemist käsitatakse mitme omavahel seotud protsessi tagajärjena. Bioloogilised muutused võivad alata aastaid või isegi aastakümneid enne kliiniliste sümptomite ilmnemist. Amüloid-β ja tau-valgu patoloogia võivad kujuneda järk-järgult ning nendega võivad kaasneda neuroinflammatsioon, sünapside kahjustus, närvirakkude düsfunktsioon ja lõpuks ulatuslik neurodegeneratsioon.[3]

Alzheimeri tõve tänapäevane bioloogiline käsitlus ei põhine ühelainsal hüpoteesil, vaid arusaamal mitme patoloogilise protsessi koosmõjul. Alzheimeri tõve diagnostika ja haiguse staadiumi hindamisel kasutatakse üha enam biomarkereid, mis võimaldavad tuvastada amüloidi- ja tau-valgupatoloogiat ning neurodegeneratsiooni juba enne väljendunud kliinilisi sümptomeid.[3]

Bioloogilised muutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõvega seotud bioloogilisi muutusi iseloomustavad eeskätt amüloid-β-valgu ladestumine ning tau-valgu muutumine ja kogunemine närvirakkudes. Haiguse bioloogiliste tunnuste hulka kuuluvad amüloidnaastude ja neurofibrillaarsete kämpude kogunemine ajus.[10]

Amüloidnaastud koosnevad peamiselt rakuväliselt ladestunud amüloid-β-valgust. Neurofibrillaarsed kämbud sisaldavad ebanormaalselt muutunud tau-valku ja paiknevad närvirakkude sees. Haiguse kujunemises on oma osa ka närvirakkude ja sünapside kahjustumisel, neuroinflammatsioonil ning mitmesugustel vaskulaarsetel ja metaboolsetel teguritel. Haiguse süvenedes kahjustuvad sünapsid ja närvirakud ning ajukude atrofeerub.

Sümptomid ja haiguse kulg

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõve sümptomid arenevad tavaliselt järk-järgult ning nende avaldumine ja süvenemise kiirus on inimeseti erinev. Alzheimeri tõve bioloogiline protsess võib ajus alata aastaid enne esimeste kliiniliste sümptomite ilmnemist.[3] Esimesi sümptomeid peetakse sageli ekslikult normaalse vananemise või stressi ilminguteks.[22]

Kõige tavalisem varajane sümptom on mälu häirumine, eelkõige raskused uue teabe omandamisel ja hiljuti toimunud sündmuste meenutamisel.[23][24] Haiguse edenedes võivad lisanduda raskused tähelepanu, täidesaatvate funktsioonide, keele, orienteerumise ja probleemide lahendamisega. Võivad esineda ka apaatia, depressioon, ärevus, ärrituvus, meeleolumuutused, unehäired ja muud käitumuslikud või neuropsühhiaatrilised sümptomid.

Alzheimeri tõve kulgu võib kliiniliselt kirjeldada eelkõige kerge kognitiivse häire ning Alzheimeri tõvest tingitud dementsuse kerge, mõõduka ja raske staadiumi kaudu. Bioloogilises käsitluses eristatakse lisaks sümptomaatilistele staadiumitele eelkliinilist faasi, mille jooksul Alzheimeri tõvega seotud muutused ajus võivad olla juba alanud, kuigi kognitiivsed võimed ja igapäevane toimetulek on veel säilinud.[3]

Eelkliiniline Alzheimeri tõbi

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõve bioloogilised muutused võivad ajus alata aastaid enne esimeste kognitiivsete sümptomite ilmnemist. Selles järgus võivad ajus esineda haigusele iseloomulikud muutused, sealhulgas amüloid-β- ja tau-valgu patoloogia, kuigi inimese kognitiivne võimekus ja igapäevane toimetulek on veel säilinud.[3]

Mõned neuropsühholoogilised testid võivad näidata kognitiivseid muutusi juba aastaid enne seda, kui inimene vastab Alzheimeri tõve kliinilise diagnoosi kriteeriumidele.[23] Varajased muutused võivad mõjutada eelkõige keerulisemaid igapäevategevusi.[25]

Tänapäevases bioloogilises käsitluses määratletakse Alzheimeri tõbe üha enam selle aluseks oleva neuropatoloogia ja biomarkerite põhjal, mitte üksnes kliiniliste sümptomite järgi.[3]

Kerge kognitiivne häire Alzheimeri tõve tõttu

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõvest tingitud kerge kognitiivse häire korral on kognitiivsed võimed halvenenud, kuid häired ei ole veel nii ulatuslikud, et need oluliselt piiraksid iseseisvat igapäevaelu. Kõige sagedamini avaldub see episoodilise mälu häirena, näiteks raskusena uut teavet omandada ja hiljuti toimunut meenutada.[23][24]

Lisaks mäluhäiretele võivad esineda kerged raskused täidesaatvates funktsioonides, sealhulgas tähelepanu, planeerimise, paindlikkuse ja abstraktse mõtlemise vallas. Häiruda võib ka semantiline mälu, mis hõlmab teadmisi sõnade, mõistete ja nendevaheliste seoste kohta.[23]

Selles järgus võib esineda apaatia, mis on üks sagedasemaid ja püsivamaid neuropsühhiaatrilisi sümptomeid Alzheimeri tõve korral.[26] Samuti võivad esineda depressiooni sümptomid, ärrituvus ja vähenenud teadlikkus oma mäluraskustest.[27]

Kerge kognitiivne häire ei tähenda siiski alati Alzheimeri tõbe, sest sellel võib olla ka teisi põhjusi.

Alzheimeri tõvest tingitud dementsuse kerge staadium

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõve edenedes muutuvad kognitiivsed häired nii tugevaks, et need hakkavad mõjutama inimese igapäevast toimetulekut. Kuigi mäluhäired on enamasti kõige märgatavamad, võivad mõnel inimesel olla varakult rohkem väljendunud keele-, täidesaatvate funktsioonide, taju või liigutuste sooritamise häired.[28]

Alzheimeri tõbi ei kahjusta kõiki mälusüsteeme ühtemoodi. Uue teabe omandamise ja hiljutiste sündmuste meenutamisega seotud mälu on tavaliselt rohkem häiritud kui varasemad autobiograafilised mälestused, semantiline mälu ja implitsiitne mälu.[29][30]

Kõnehäirete korral väheneb muu hulgas sõnavara ja kõne ladusus, mille tagajärjel vaesub järk-järgult nii suuline kui ka kirjalik kõne.[28][31] Varajases staadiumis suudab inimene siiski üldjuhul põhilisi mõtteid ja vajadusi väljendada.[28][31][32]

Apraksia võib avalduda raskustena keerulisemate sihipäraste tegevuste sooritamisel, näiteks kirjutamisel, joonistamisel ja riietumisel.[28] Inimene võib paljude igapäevatoimingutega veel iseseisvalt toime tulla, kuid vajada abi või järelevalvet suuremat kognitiivset võimekust nõudvates tegevustes.[28]

Alzheimeri tõvest tingitud dementsuse mõõdukas staadium

[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse süvenedes halveneb inimese iseseisev toimetulek ja ta vajab üha rohkem teiste abi.[28] Kõnehäired süvenevad, sõnade leidmine muutub raskemaks ja võib esineda parafaasiat. Järk-järgult halvenevad ka lugemis- ja kirjutamisvõime.[28][32]

Mälu halveneb ja häiruda võivad ka varem paremini säilinud mälusüsteemid. Inimene võib unustada olulisi sündmusi ja lõpuks ei pruugi enam lähedasi inimesi ära tunda.[28] Keerulisemate liigutuste koordineerimine halveneb ja kukkumise risk suureneb.[28]

Selles staadiumis sagenevad käitumuslikud ja neuropsühhiaatrilised sümptomid. Võivad esineda segasus, ärrituvus, apaatia, emotsionaalsed reaktsioonid, vastupanu hooldusele ja mõnikord luululised sümptomid.[28] Samuti võib väheneda inimese teadlikkus oma haiguse ja sellest tulenevate piirangute suhtes (anosognoosia).[28] Võib tekkida uriinipidamatus.[28]

Haiguse süvenemine suurendab hoolduskoormust lähedastele ja teistele hooldajatele. Koormust võib vähendada koduhooldus, päevahoid, hooldusasutus või muu abi.[28][33]

Alzheimeri tõvest tingitud dementsuse raske staadium

[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse raske staadiumi korral on inimene igapäevatoimingutes ulatuslikult või täielikult sõltuv teiste abist. Kõnevõime võib väheneda üksikute sõnade või lihtsate fraasideni ja lõpuks võib inimene kaotada võime end kõne kaudu väljendada.[28][32] Kõne vähenemisest hoolimata võib säilida võime mõista emotsionaalseid signaale ja neile reageerida.

Inimene ei pruugi enam iseseisvalt sooritada isegi lihtsamaid igapäevatoiminguid. Lihasmass ja liikumisvõime vähenevad ning inimene võib lõpuks vajada pidevat abi söömisel, riietumisel, pesemisel ja liikumisel ning isegi voodist tõusmisel.

Haiguse hilises järgus võivad tekkida neelamisraskused, oluline liikumisvõime vähenemine ning uriini- ja roojapidamatus. Need suurendavad infektsioonide ja muude eluohtlike tüsistuste riski. Alzheimeri tõbi on lõppstaadiumis surmaga lõppev haigus ja surma vahetuks põhjuseks on sageli haiguse tüsistus, näiteks kopsupõletik või lamatistega seotud infektsioon.[28]

Diagnoosimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõve diagnoos põhineb sümptomite, haigusloo, kognitiivse funktsiooni ja igapäevase toimetuleku hindamisel ning vajaduse korral täiendavatel uuringutel. Oluline on välistada teised haigused ja seisundid, mis võivad põhjustada kognitiivsete võimete halvenemist.

Kasutatakse kognitiivseid teste ja neuropsühholoogilist hindamist. Vajaduse korral tehakse aju magnetresonantstomograafia või kompuutertomograafia, et hinnata aju struktuuri ja välistada teisi haigusi. Vereanalüüse võidakse kasutada teiste kognitiivsete häirete põhjuste välistamiseks.[12]

Alzheimeri tõve diagnoosimisel on üha olulisemad biomarkerid, millega saab hinnata Alzheimeri tõvele iseloomulikku amüloid- ja tau-patoloogiat. Kasutada võib näiteks amüloid-PET-uuringut ning liikvorist või verest määratavaid biomarkereid. 2024. aastal avaldatud Alzheimeri tõve diagnoosimise ja staadiumite uued kriteeriumid käsitlevad haigust bioloogilise protsessina ja hõlmavad ka valideeritud verepõhiseid biomarkereid.[3][13]

Biomarkerite kasutamine ei tähenda siiski, et iga sümptomiteta inimese positiivne biomarkeritulemus vajaks automaatselt Alzheimeri tõve kliinilist diagnoosi. Tulemusi tuleb tõlgendada inimese kliinilise seisundi ja muude uuringute kontekstis.

Haiguse neuropatoloogilist kinnitamist on võimalik teha ajukoe uurimisega, kuid seda ei ole elus inimesel diagnoosimiseks tavaliselt vaja.

Ravi

[muuda | muuda lähteteksti]

Alzheimeri tõbe ei ole praegu võimalik välja ravida ega haiguse kulgu täielikult peatada. Ravi eesmärk on vähendada sümptomeid, säilitada võimalikult kaua inimese iseseisvust ja elukvaliteeti ning sobivatel juhtudel aeglustada haiguse kliinilist progresseerumist.

Sümptomaatiliseks raviks kasutatakse muu hulgas atsetüülkoliinesteraasi inhibiitoreid, näiteks donepesiili, rivastigmiini ja galantamiini. Mõõduka või raske Alzheimeri tõve korral võib kasutada ka memantiini. Need ravimid võivad sümptomeid leevendada või nende süvenemist ajutiselt vähendada, kuid ei kõrvalda haiguse põhjust.

Alzheimeri tõve varajases järgus on kasutusele võetud ka amüloidi vastased monoklonaalsed antikehad lekanemaab ja donanemaab. Need on suunatud amüloid-β vastu ning aitavad vähendada amüloidnaastude hulka ajus. Kliinilistes uuringutes on need aeglustanud haiguse kliinilist progresseerumist inimestel, kellel on varajane Alzheimeri tõbi või Alzheimeri tõvest tingitud kerge kognitiivne häire.[4][14][15]

Lekanemaabi ja donanemaabi kasutamine eeldab Alzheimeri tõve patoloogia kinnitamist ja sobivuse hoolikat hindamist. Nende ravimitega võib kaasneda amüloidiga seotud kuvamisleid (ARIA), sealhulgas ajuturse ja aju mikro- või makroverejooksud. Seetõttu on ravi ajal vajalik regulaarne jälgimine, sealhulgas aju kuvamine.

Lisaks ravimitele on oluline säilitada võimalikult kaua kehaline aktiivsus, regulaarne päevakava, sotsiaalne suhtlus ja kognitiivne aktiivsus ning kohandada keskkond ohutuks.

Käitumuslike ja psühhiaatriliste sümptomite korral kasutatakse esmalt mittefarmakoloogilisi võtteid. Antipsühhootikume kasutatakse vajaduse korral raskete sümptomite korral, kuid nende kasutamist piiravad vähene kasu ja suurenenud tõsiste kõrvaltoimete, sealhulgas enneaegse surma risk.

Ennetamine ja riskide vähendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Olulised on kehaline aktiivsus, suitsetamisest hoidumine, vererõhu ja vere kolesteroolisisalduse kontroll, diabeedi hea ravi, tervislik toitumine, liigse alkoholitarvitamise vältimine ning kuulmis- ja nägemishäirete asjakohane ravi. Samuti on oluline vältida traumaatilisi ajukahjustusi ning säilitada kogu elu jooksul sotsiaalne ja kognitiivne aktiivsus.

Tõendid näitavad, et mitme muudetava riskiteguri mõjutamine võib vähendada või edasi lükata dementsuse riski.[34] 2024. aasta The Lanceti komisjon tõi välja 14 potentsiaalselt muudetavat dementsuse riskitegurit ja hindas, et nende vähendamisega võiks teoreetiliselt ära hoida või edasi lükata kuni 45% dementsuse juhtudest. See hinnang puudutab dementsust tervikuna ega tähenda, et sama suur osa Alzheimeri tõvest oleks ennetatav.[11] Ükski eluviisimeede ei taga siiski Alzheimeri tõve vältimist.

Hooldus

[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse süvenedes muutub inimene üha enam sõltuvaks hooldaja abist. Sageli võtab peamise hooldaja rolli enda kanda abikaasa või muu lähedane sugulane.[16]

Hoolduses on oluline säilitada inimese iseseisvus nii kaua kui võimalik, kohandada elukeskkonda, ennetada kukkumisi ja muid õnnetusi ning tagada piisav toitumine ja vedelikutarbimine.

Hoolduskoormus võib olla suur ka lähedastele. Hooldajatel võib tekkida füüsiline, psühholoogiline, sotsiaalne ja majanduslik koormus. Seetõttu on oluline pakkuda hooldajatele nõustamist, puhkusevõimalusi ja vajaduse korral professionaalset või institutsionaalset abi.

On mõningaid, väga madala kindlusastmega tõendeid, et regulaarne kehaline aktiivsus võib aidata säilitada mõnede haigetel igapäevatoimingute sooritamise võimet, kuid uuemad ülevaated ei ole seda mõju kinnitanud ning selget kasu kognitsioonile või elukvaliteedile ei ole tõendatud.[35][11]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Dementia, World Health Organization, 3.7.2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 Burns A, Iliffe S. Alzheimer's disease. – BMJ, 2009, kd 338, lk b158.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 Jack CR Jr, Andrews JS, Beach TG jt. Revised criteria for diagnosis and staging of Alzheimer's disease: Alzheimer's Association Workgroup. – Alzheimer's & Dementia, 2024, kd 20, nr 8, lk 5143–5169.
  4. 1 2 3 How Is Alzheimer's Disease Treated?, National Institute on Aging.
  5. ↑ Querfurth HW, LaFerla FM. Alzheimer's disease. – The New England Journal of Medicine, kd 362, nr 4, lk 329–344, 2010.
  6. ↑ Todd S, Barr S, Roberts M, Passmore AP. Survival in dementia and predictors of mortality: a review. – International Journal of Geriatric Psychiatry, 2013, kd 28, nr 11, lk 1109–1124.
  7. 1 2 Berchtold NC, Cotman CW. Evolution in the conceptualization of dementia and Alzheimer's disease: Greco-Roman period to the 1960s. – Neurobiology of Aging, kd 19, nr 3, lk 173–189.
  8. ↑ Mendez MF Early-onset Alzheimer's disease: nonamnestic subtypes and type 2 AD. – Archives of Medical Research, kd 43, nr 8, lk 677–785.
  9. ↑ Global, regional, and national incidence, prevalence, and years lived with disability for 310 diseases and injuries, 1990-2015: a systematic analysis for the Global Burden of Disease Study 2015. – Lancet, 2016, kd 388, nr 10053, lk 1545–1602.
  10. 1 2 3 Ballard C, Gauthier S, Corbett A, Brayne C, Aarsland D, Jones E. Alzheimer's disease. – The Lancet, 2011, kd 377, nr 9770, lk 1019–1031.
  11. 1 2 3 4 5 6 Livingston G jt. Dementia prevention, intervention, and care: 2024 report of the Lancet standing Commission. – The Lancet, 2024, kd 404, nr 10452, lk 572–628.
  12. 1 2 Dementia: assessment, management and support for people living with dementia and their carers (NG97), National Institute for Health and Care Excellence (NICE), juuni 2018.
  13. 1 2 Palmqvist S, Whitson HE, Allen LA jt. Alzheimer's Association Clinical Practice Guideline on the use of blood-based biomarkers in the diagnostic workup of suspected Alzheimer's disease within specialized care settings. – Alzheimer's & Dementia, 2025, kd 21, nr 7, lk e70535.
  14. 1 2 Lecanemab Approved for Treatment of Early Alzheimer's, Alzheimer's Association.
  15. 1 2 Donanemab Approved for Treatment of Early Alzheimer's, Alzheimer's Association.
  16. 1 2 3 Thompson CA, Spilsbury K, Hall J, Birks Y, Barnes C, Adamson J. Systematic Review of Information and Support Interventions for Caregivers of People with Dementia. – BMC Geriatrics, 2007, kd 7, lk 18.
  17. ↑ Bonin-Guillaume S, Zekry D, Giacobini E, Gold G, Michel JP Impact économique de la démence. – Presse Médicale, 2005, kd 34, nr 1, lk 35–41.
  18. 1 2 3 4 5 [https://www.alz.org/alzheimers-dementia/what-is-alzheimers/causes-and-risk-factors/genetics |título=Is Alzheimer's Hereditary / Genetic?], Alzheimer's Association.
  19. ↑ Alzheimer's Disease Genetics Fact Sheet, National Institute on Aging.
  20. 1 2 3 What are the Causes and Risk Factors of Alzheimer's and Other Dementias? Alzheimer's Association.
  21. ↑ Haddad M jt. Non-Genetic Risk Factors of Alzheimer's Disease: An Updated Umbrella Review. – The Journal of Prevention of Alzheimer's Disease, 2024, 11, lk 917–927.
  22. ↑ Waldemar G, Dubois B, Emre M, Georges J, McKeith IG, Rossor M, Scheltens P, Tariska P, Winblad B. Recommendations for the Diagnosis and Management of Alzheimer's Disease and Other Disorders Associated with Dementia: EFNS Guideline. European Journal of Neurology, 2007, kd 14, nr 1, lk 1–26.
  23. 1 2 3 4 Bäckman L, Jones S, Berger AK, Laukka EJ, Small BJ. Multiple Cognitive Deficits During the Transition to Alzheimer's Disease. – Journal of Internal Medicine, 2004, kd 256, nr 3, lk 195–204.
  24. 1 2 Arnáiz E, Almkvist O. Neuropsychological Features of Mild Cognitive Impairment and Preclinical Alzheimer's Disease. Acta Neurologica Scandinavica, 2003, kd, lk 179.
  25. ↑ Nygård L. Instrumental Activities of Daily Living: A Stepping-stone Towards Alzheimer's Disease Diagnosis in Subjects with Mild Cognitive Impairment? – Acta Neurologica Scandinavica, 2003, Suppl, nr 179, lk 42–46.
  26. ↑ Landes AM, Sperry SD, Strauss ME, Geldmacher DS. Apathy in Alzheimer's Disease. – Journal of the American Geriatrics Society, 2001, kd 49, nr 12, lk 1700–1707.
  27. ↑ Murray ED, Buttner N, Price BH. Depression and Psychosis in Neurological Practice. – Robert B. Daroff, Gerald M. Fenichel, Joseph Jankovic ja John C. Mazziotta (toim). Bradley's neurology in clinical practice, 6. trükk, Elsevier/Saunders Philadelphia 2012, ISBN 1-4377-0434-4.
  28. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 Förstl H, Kurz A. Clinical Features of Alzheimer's Disease. – European Archives of Psychiatry and Clinical Neuroscience, 1999, kd 249, nr 6, lk 288–290.
  29. ↑ Carlesimo GA, Oscar-Berman M. Memory Deficits in Alzheimer's Patients: A Comprehensive Review. – Neuropsychology Review, 1992, kd 3, nr 2, lk 119–169.
  30. ↑ Jelicic M, Bonebakker AE, Bonke B. Implicit Memory Performance of Patients with Alzheimer's Disease: A Brief Review. – International Psychogeriatrics, 1995, kd 7, nr 3, lk 385–392.
  31. 1 2 Taler V, Phillips NA. Language Performance in Alzheimer's Disease and Mild Cognitive Impairment: a comparative review. – Journal of Clinical and Experimental Neuropsychology, 2008, kd 30, nr 5, lk 501–556.
  32. 1 2 3 Frank EM. Effect of Alzheimer's Disease on Communication Function. – Journal of the South Carolina Medical Association, 1994, kd 90, nr 9, lk 417–423.
  33. ↑ Gold DP, Reis MF, Markiewicz D, Andres D. – When Home Caregiving Ends: A Longitudinal Study of Outcomes for Caregivers of Relatives with Dementia. – Journal of the American Geriatrics Society, 1995, kd 43, nr 1, lk 10–16.
  34. ↑ New WHO guidelines: up to 45% of dementia risk could be prevented or delayed, World Health Organization, 15.7.2026.
  35. ↑ Forbes D, Forbes SC, Blake CM, Thiessen EJ, Forbes S. Exercise programs for people with dementia. –The Cochrane Database of Systematic Reviews, 2015, nr 4, lk CD006489.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alzheimeri_tõbi&oldid=7217289"