Vene-Jaapani sõda
| Vene-Jaapani sõda | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 8. veebruar 1904 – 5. september 1905 | ||
| Tulemus | Jaapan sai uusi maa-alasid: Mandžuurias (Hiina kirdeosas), Lõuna-Sahhalini ja Kuriili saared, Portsmouthi rahuleping | ||
| Territoriaalsed muudatused | Kirde-Hiina ja Korea | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
|
Mukdeni lahing – Port Arturi piiramine – Tšemulpo merelahing – Liaoyangi lahing – Sandepu lahing – Yalu jõe lahing – Tsushima lahing | |||
.svg){kind=small}
Vene-Jaapani sõda (8. veebruar 1904 – 5. september 1905) oli Venemaa Keisririigi ning Jaapani Keisririigi vaheline relvakonflikt.
Sõja alguseks peetakse Jaapani rünnakut Venemaa keisririigi laevastikule Port Arturis. Kolm tundi hiljem teatas Jaapan ametlikult sõjategevusest Venemaa Keisririigi suhtes. Port Artur langes 23. detsembril 1904 (vkj) / 2. jaanuaril 1905 (ukj).
Ajalooline taust
[muuda | muuda lähteteksti]Sõjaeelne Jaapan
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast üle kahe ja poole sajandi suletust avas Jaapan 1854. aastal end välismaailmale. Kommodoor Perry sõlmis oma laevastiku survel Tokyo all USA kasuks Kanagawa lepingu, mis nägi ette kontsessioone kahele sadamale. Šogunaadi autoriteet langes, mistõttu 1867. aastal loobus viimane šogun Keiki võimust. Pärast šogunite võimu langemist hakkas Jaapani keiser Meiji Tenno riigis läbi viima reforme, et Euroopa riikidega sammu pidada. Seda perioodi nimetatakse Meiji restauratsiooniks.
Rahvastiku kiire juurdekasvu tõttu industrialiseerus Jaapan kiiresti. Tööstustust, kaubandust ja panku kontrollisid perekondlikud trustid. Mereväge ja armeed kontrollisid eri klannid, kes vaidlesid valitsuses Jaapani imperialistlike sihtide üle. 1894. aastal sekkusid nii Jaapani kui ka Hiina väed Tonghaki ülestõusu Koreas, mis lõpuks vallandas esimese Hiina-Jaapani sõja. Võitjaks osutus Jaapan ning 1895. aastal sõlmiti Shimonoseki rahu.[1] 1896. aastal sundis Venemaa (Prantsusmaa ja Saksamaa toel) Jaapanit loobuma Liaodongi poolsaarest, mille Jaapan oli Hiinalt sõjas võitnud.[2]
Sõjaeelne Venemaa
[muuda | muuda lähteteksti]1892.–1903. aastal soodustas rahandusminister krahv Witte Venemaal kapitalismi kasvu. Suurettevõtetesse koonduv rasketööstus arenes peamiselt Prantsuse kapitali toel. Madal ostujõud ja riigivõlad sundisid toodangut välja vedama ning hoolimata näljahädast 1891. aastal eksporditi ka vilja.
1861. aastal pärisorjusest vabastatud enam kui 40 miljonit talupoega olid suurtes võlgades.[3][1] Väikesed maalapid, maksud ja rahvastiku juurdekasv mõjutasid proletariaadi kujunemist. Reformide ajajärgu vapustused, industrialiseerimine ja talurahva vaesumine tekitasid töölisklassis vastumeelt.
Venemaa soov laiendada oma territooriumi Kaug-Itta pärineb juba Peeter Suure valitsemisajast, mil ta soovis saada jäävabade sadamate kaudu juurdepääsu maailmamerele. Alates Nikolai I-st laiendati piiri Indiale lähemale, hõivates Kesk-Aasia, Pärsia ja Hiina alasid. Hiina loobus 1858. aastal Amuuri piirkonnast ja 1860. aastal Primorjest, samal aastal asutati Vladivostoki sadam. 1875. aastal loovutas Venemaa Jaapanile Kuriili saared, mille eest saadi vastu Sahhalin. 1883–1886 ehitati Trans-Kaspia ja 1891–1904 Suur-Siberi raudtee eelkõige sõjalistel põhjustel. 1898. aastal sõlmiti Venemaa ja Hiina vahel Port Arturi rendileping, kahe aasta pärast 1900. aastal okupeeris Venemaa Mandžuuria.[1]
Sõja kulg
[muuda | muuda lähteteksti]
Sõja puhkemine
[muuda | muuda lähteteksti]1904. aasta 8. veebruaril vallutas Jaapani pealaevastik admiral Tōgō Heihachirō juhtimisel ilma sõda välja kuulutamata Vene eskadrilli Port Arturis, blokeerides sadama ja tekitades venelastele suuri kaotusi. Admiral Jevgeni Aleksejev keelas Vene laevastikul sadamast lahkuda. Kuigi Jaapani laevastik oli Vene laevastikuga tugevuselt võrdne, suutis Jaapani laevastik tänu Port Arturi blokaadile Venemaa Kaug-Ida laevastiku hoida kaheks jaotatuna Vladivostokis ja Port Arturis.[4]
1904. aasta
[muuda | muuda lähteteksti]Märtsis alustati Jaapani 1. armee Koreasse transportimist, mis hakkas valmistuma rünnakuks üle Yalu jõe. 1. mail Jaapan ründas ja peale rasket võitlust saavutas võidu venelaste üle. Jaapanlased kaotasid 1100 meest 40 000-st ja venelaste kaotused olid 2500 mehe kandis, 7000 mehe suurusest väest. Vene väed taganesid korrapäraselt. See oli tohutu tähtsusega võit, sest see oli Jaapani esimene võidukas kokkupõrge lääneriigi väe vastu. Pahameel Vene vägede ülemjuhataja Aleksejevi vastu viis tema väljavahetamiseni. Uueks ülemjuhatajaks sai Aleksei Kuropatkin, kes oli 1904. aasta veebruarini olnud sõjaminister ja sõja puhkemisest saati Mandžuuria armee ülemjuhataja.
1904. aasta mais maabus Jaapani 2. armee kindral Yasukata Oku juhtimisel Kwantungi poolsaarele. 26. mail lõi see armee Nanshani lahingus vähemuses olevaid venelasi, lõigates Port Arturi garnisoni ära ülejäänud Vene vägedest. Kaks Jaapani diviisi maabusid kindral Nogi Maresuke all Korea idarannikule ning moodustasid 3. armee, mille ülesanne oli hõivata Port Artur.[4] Esialgu püüdsid jaapanlased linna tormijooksuga vallutada, kuid tugeva vastupanu tõttu võeti kindlus piiramisrõngasse.[5] Kuropatkin positsioneeris oma peaväed Mukdenist lõuna poole. 14. juunil võitis Jaapan 35 000-mehelise väega Vene 25 000 mehe suurust väge Fu-hsieni all. Seejärel liikusid jaapanlased Liaoyangi poole, kus Kuropatkini peavägi oli võtnud tugeva kaitsepositsiooni. Kuropatkin jäi Liaoyangi kaitsesse ning ei rünnanud lähenevat vaenlast. 25. augustul algas Liaoyangi lahing, mis kestis üheksa päeva. Jaapanlased, kuigi vähemuses, saavutasid 130 000 mehega võidu 180 000 suuruse Vene väe üle. Hoolimata võidust mõistsid jaapanlased, et nad seisavad silmitsi nappusega väljaõpetatud sõdurite vallas. Venelased aga taganesid edukalt Mukdeni poole ning said abivägesid tänu Siberi raudteele 30 000 meest kuus.
Mõistes, et Jaapani ressursid on otsakorral ja venelaste olukord aina paraneb, otsustab Kuropatkin alustada vastupealetungi. Selle tulemusel leidis oktoobris aset kaks nädalat kestnud Shaho jõe lahing, raskete kaotuste tõttu asusid jaapanlased kaitsele.[4] Kujunes ligi saja kilomeetri pikkune kaevikupositsioon, mis oli sõjapidamises uus nähtus.
Positsioonisõja ajal pingutas Jaapani väejuhatus jõudu, et kiiremini vallutada Port Artur.[2] Viimaks 2. jaanuaril alistus Port Arturi garnison.[4] Hiljem süüdistati alistumiskäsu andnud kindluse komandanti Anatoli Stösselit alusetult reetmises, sest kaitsmiseks olevat võimalusi veel olnud. Port Arturi piiramise vältel kaotati üle 10 000 mehe ning pärast alistumist langes vangi veel 32 000 maa- ja mereväelast. Jaapanlased kaotasid piiramisel surnute ja haavatutena üle 110 000 mehe. Port Arturi kindluse langemine mõjus laastavalt Vene vägede moraalsele seisundile. Jaapani laevastik sai nüüd ülevõimu merel, maaväed aga, kes varem olid seotud kindluse piiramisega, suunati Vene armee peajõudude vastu.[2]
_NT.PNG)
1905. aasta
[muuda | muuda lähteteksti]1905. aasta jaanuaris leidis aset Sandepu lahing, mis oli Kuropatkini järjekordne agressiivne pealetung jaapanlaste vastu. Vene väejuhatuse passiivsus ja ettevaatlikku[küsitav]s ei võimaldanud neil lahinguväljal otsustavat võitu saavutada. Selle tõttu[küsitav] ei suudetud ei Shaho ega ka Sandepu lahingus otsustavat võitu saavutada.[4]
1905. aasta veebruaris toimus Mukdeni linna lähistel sõja suurim lahing. Mukdeni lahing kestis 140 kilomeetri pikkusel rindel kokku ligi kolm nädalat.[2] Vene väed koosnesid 330 000 mehest ja 1475 suurtükist, jaapanlastel oli neile vastu panna 270 000 meest ja 1062 suurtükki.[4] Arvulises ülekaalus olnud Vene väed said väejuhatuse ebarahuldava tegevuse ja vägedes valitseva täieliku korralageduse tõttu rängalt lüüa.[2] Kaotused selles lahingus olid erakordselt suured, Vene väed kaotasid 89 000 ja Jaapani väed 71 000 meest.[5][4] Kuigi Jaapan saavutas võidu, läks see neile palju maksma. Jaapan oli nüüd täielikult ressurssidest välja kurnatud ning ei saanud loota maasõda edukalt lõpule viia.[4] Vene leeris ei olnud asjaolud paremad, maavägi oli kaotanud võitlusvõime tugevneva revolutsioonilise käärimise ja madala moraali tõttu.[2] Kumbki osapool ei tõmmanud oma vägesid peale Mukdeni lahingut Mandžuuriast välja, vaid tekkis pikaajaline patiseis.[5]
Kaug-Ida merejõudude tugevdamiseks oli Vene valitsus juba 1904. aasta oktoobris saatnud Vaikse ookeani poole teele 2. Vaikse ookeani eskaadri, mis oli moodustatud Balti laevastiku laevadest.[2] Teel Vaiksele ookeanile avasid mõned Vene eskaadri laevad tule Suurbritannia kalalaevadele Doggerbanki juures, mis asus Põhjameres, arvates, et need on Jaapani torpeedokaatrid. Intsident vihastas Briti valitsuse välja ja Venemaalt nõuti kohest vabandust.[4] Madagaskari lähistel sai 2. Vaikse ookeani eskaadri admiral Zinovi Rožestvenski teada Port Arturi langemisest, mistõttu oli selle tulek Kaug-Itta mõttetuks muutunud[küsitav]. Ent isevalitsus tõukas kangekaelselt vene meremehi hukule vastu.[2][4] Pika teekonna lõpuks jõudis eskaader Jaapani merre, kuid seal ootas neid Jaapani laevastik. Jaapani laevad olid kiiremad ja võimsamate suurtükkidega kui oli Vene laevadel.[2] Vene laevad olid kõik aegunud konstruktsiooniga ja meeskondade tase jättis soovida.[6] Järgnes merelahing Tsushima saare lähistel, kus 27. mail Vene laevastik Jaapani laevadele lähenes ja neid ründas. Kahepäevases lahingus uputati 27 laeva, Venemaa jäi ilma peaaegu kogu oma sõjalaevastikust.[4]
Rahu ja sõja tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Majanduslikult kurnatud Jaapan, kartes pikalevenivat sõda, pakkus Venemaale välja rahuläbirääkimised. Port Arturi langemise, Tsushima ja Mukdeni lahingute ning rahutuste tõttu riigis oli Venemaa nõus.[4] Rahu sõlmiti USA linnas Portsmouthis president Roosevelti vahendusel 1905. aasta 5. septembril.[7] Tingimused olid Venemaale võrdlemisi leebed, sõja peamiseks tulemuseks oli Jaapani imperialismi kindlustumine Koreas ja Lõuna-Mandžuurias. Venemaa pidi tunnistama Korea kuulumist Jaapani mõjusfääri, evakueeruma Mandžuuriast, jättes Jaapanile Liadongi poolsaare, Port Arturi sadama, Dalni sadama, osa Harbini raudteest ning loovutama Jaapanile ka lõunapoolse osa Sahhalini saarest, mille Venemaa 1878. aastal oli annekteerinud. Tagantjärele on rahulepingut peetud Venemaa diplomaatiliseks võiduks, mis suurel määral oli läbirääkimisi juhtinud parun Roman von Roseni teene. Rahuläbirääkimiste vahendamise eest pälvis Theodore Roosevelt 1906. aastal Nobeli rahuauhinna.
Vene-Jaapani sõda oli esimene modernne sõda, kus kasutati kiirlaskerelvi, miinipildujaid, kaevikupositsioone ja tehnilisi sidevahendeid ning korraldati väeliikide koostööd. Sõja kogemused sundisid Vene armeed alustama sõjaväereformi armee ja laevastiku struktuuri, relvastuse, väljaõppe ja juhtimise moderniseerimiseks.[2]
Sõda oli üks faktoritest, mis ajendas 1905. aasta revolutsiooni puhkemise Venemaal. Tsaaririigi sõjaline võimsus osutus arvatust kesisemaks, Venemaa rahvusvaheline seisund teiste imperialistlike riikide hulgas nõrgenes.
Ühtlasi oli see esimene kord, kui Aasia riik võitis suuremas sõjas mõnd Lääne suurriiki. Jaapani võit tuli üllatusena enamikule Lääne tipp-poliitikutest ning ajendas lääneriike tegema muudatusi oma senises Ida-Aasia poliitikas.
Vene-Jaapani sõda ja Eesti
[muuda | muuda lähteteksti]Vene-Jaapani sõjas võitles Venemaa poolel arvukalt eestlasi. Tsaariarmee kaadriohvitseride seas oli mitu tulevast Eesti sõjaväe kindralit, nagu Jaan Soots, Aleksander Tõnisson, Ernst Põdder ja Johannes Orasmaa. Sõja alates teenis Kaug-Idas asuvates Vene vägedes ligi 1000 eestlast, neist üle poolte olid Port Arturis ja laevastikus. Ligi 350 eestlast osales Port Arturi kaitsmisel. Terve rida neist paistis silma vapruse poolest, nagu alamleitnant Eduard Villmann. Tšemulpo merelahingus osalenud laevade Varjaagi ja Korojetsi madruste hulgast said Georgi risti kavalerideks ka 8 eestlast. Ligi sama palju eestlasi läks põhja Tsushima lahingus, kus osales ligi 200 eestlast. Sõjast võttis osa ligi 70 Eesti ohvitseri ja üle 30 arsti (sh Ludvig Puusepp ja Werner Zoege von Manteuffel). Kõige rohkem eestlasi, 7500 meest, sattus sõtta 1904. aasta suvise ja sügisese tagavaraväelaste mobilisatsiooniga. Kõige suuremad olid eestlaste ohvrid Shaho lahingus, mille alguseks jõudis I armeekorpuse koosseisus kohale ka üle 3000 eestlase, kellest ligi kolmandik hukkus. Eestlased osalesid ka Mukdeni lahingus, kus hukkus üle 500 mehe. Eestlastest said selles sõjas kõige enam kannatada Tartumaalt ja Virumaalt mobiliseeritud mehed.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 Kinder, H.; Hilgemann, W. (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. Tallinn: Avita. Lk 389-393.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 Kaido Jaanson (1992). Üldajalugu XX sajandi algusest kuni 1938. Õpik X klassile. Tallinn: Koolibri. Lk 66-71.
- ↑ Kinder, H.; Hilgemann, W. (2001). Maailma ajalugu esiajast tänapäevani. Maailma ajaloo käsiraamat. Tallinn: Avita. Lk 347.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 "Russo-Japanese War". Encyclopedia Britannica. 1. veebruar 2022. Vaadatud 06.02.2022.
- 1 2 3 R.G.Grant (2006). Lahingud. Illustreeritud teekond läbi sõjaajaloo 5000 aasta. Tallinn: Varrak.
- ↑ Tim Newark (2002). Murrangulised lahingud. Viiskümmend lahingut, mis muutsid ajaloo käiku. Tallinn: Varrak. Lk 56.
- ↑ Kotšinev, Jüri (29. detsember 2025). "Olenemata kaotusest said venelased kõik, mis tahtsid. Kas praegu on neil samapalju nutikust?". Postimees. Vaadatud 29. detsembril 2025.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Vene-Jaapani sõda |
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vene-Jaapani sõda |
- Lemmit Mark: "Vene-Inglise suhted Vene-Jaapani sõja taustal" Ajalooline Ajakiri, nr 1, 1937
- Helen Maria Raadik: "Eesti sõdurid suhtusid Vene-Jaapani sõjas vaenlastesse austusega" ERR Novaator, 13. aprill 2020
- Mart Kuldkepp: "1905. aasta revolutsioonist Eestis ja Soomes: rahvuslaste ja sotsialistide ühisrinded" Vikerkaar, (7/8), 2015