Rangaku

Rangaku (jaapani keeles 蘭学, sõna-sõnalt „hollandi teadus”) oli Jaapanis Edo perioodil kujunenud teadmiste suund, mis keskendus lääne teaduse ja tehnoloogia õppimisele. Terminit kasutati eelkõige Hollandi kaudu vahendatud teadmiste kohta, kuna Holland oli ainus lääneriik, kellel lubati Tokugawa šogunaadi ajal Jaapaniga piiratud kaubanduslikke suhteid pidada Dejima kaubapunkti kaudu Nagasakis.

Rangaku kaudu jõudsid Jaapanisse lääne meditsiini, astronoomia, füüsika ja tehnika alased teadmised. Nende omandamine toimus algselt Hollandi kaupmeeste ja ametnike vahendusel, hiljem aga ka raamatute tõlkimise, õppeasutuste rajamise ning Jaapani teadlaste iseseisva uurimistöö kaudu.

Edo perioodi (1603–1868) isolatsioonipoliitika tõttu (sakoku) oli Jaapan suuresti suletud väliskontaktidele, mistõttu rangaku kujunes oluliseks kanaliks lääne teaduse vahendamisel. See teadmistepagas toetas hilisemat kiiret moderniseerumist pärast riigi avamist 1854. aastal ning Meiji restauratsiooni (1868), mil Jaapan alustas ulatuslikku industrialiseerimist ja institutsionaalset reformi.

Rangaku mõju on nähtav ka Jaapani 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse moderniseerumises, mil riik kujunes kiiresti industrialiseerunud suurriigiks.