Mine sisu juurde

Abhaasia

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib rahvusvahelise üldsuse poolt tunnustamata vabariigist. Rahvusvaheliselt tunnustatud Gruusia haldusüksuse kohta vaata Abhaasia Autonoomne Vabariik, ajaloolise piirkonna kohta vaata Abhaasia (piirkond).

Abhaasia Vabariik

abhaasi Аҧсны Аҳәынҭқарра
Aphsnõ Ahvõnthkharra
Abhaasia lipp
Abhaasia vapp
Abhaasia asendikaart
Riigihümn Abhaasia hümn
Pealinn Suhhumi
Pindala 8640 km²[1]
Riigikeel abhaasi keel
Ametlikud keeled vene keel
Rahvaarv 244 000 (2025)[2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 28,2 in/km²
President Badra Gunba
Peaminister Vladimir Delba
Valuuta Abhaasia apsar
Venemaa rubla
Ajavöönd UTC+3:00

Abhaasia (ametlikult Abhaasia vabariik; abhaasi keeles Аҧсны (Aphsnõ), gruusia keeles აფხაზეთი (Aphhazethi), vene keeles Абхазия (Abhazija)) on rahvusvahelise üldsuse poolt tunnustamata riik Lõuna-Kaukaasias.

Enamik maailma riike tunnustab Abhaasiat Gruusia koosseisus oleva Abhaasia Autonoomse Vabariigina.

Abhaasia kuulutas end iseseisvaks riigiks Abhaasia sõja ajal 1992. aastal. Iseseisva riigina on Abhaasiat tunnustanud viis maad, sealhulgas Venemaa, kes on (eriti pärast 2008. aasta sõda Gruusiaga) käitunud riigi patroonina.

Abhaasia peamiseks rahvuseks on abhaasid, levinuim usk on õigeusk. Abhaasia piirneb põhjas Venemaaga, idas Gruusiaga ja lõunas Musta merega. Riik asub Suur-Kaukasuse mägises piirkonnas. Abhaasia ISO 3166 kood on GE-AB.

Loodus

[muuda | muuda lähteteksti]
Ritsa järv
Restoran Gagripš (Gagra)
Dombai-Ulgen
Gagra rannik
Sissepääs Suhhumi botaanikaaeda

Abhaasia on mägine maa, Suur-Kaukasus läbib kogu territooriumi ja seal asub Ritsa järv. See on Suur-Kaukasuse lääneharude vahel, 120 km kaugusel Suhhumist.

Kaukasuse mäestik eraldab põhjast ja kirdest Abhaasiat ja Venemaad. Idas ja kagus piirneb Abhaasia Gruusia maakonna Samegrelo–Zemo Svanethiga ning läänes ja loodes Musta merega. Abhaasia jääb loode-kagu suunalt Psou ja Inguri jõe vahele. Suur-Kaukasuse peaaheliku harud – Gagra, Bžõbi, Abhaasia ja Kodori ahelikud – jagavad Abhaasia sügavateks ja viljakateks orgudeks. Abhaasia kõrgemad tipud paiknevad selle kirde ja ida piirkonnas, ületades 4000 meetrit üle merepinna (Dombai-Ulgen – 4046 m).

Enamuses kiviklibulise Musta mere ranniku pikkus on 210 km. Riiki iseloomustavad mere avarused, subtroopiline taimestik, kiirevoolulised mägijõed ja Kaukasuse mäetipud. Üle Suur-Kaukasuse peaaheliku ehitatud kaks teed on praegu suletud, kuna 1990. aastate sõjategevuse perioodil need mineeriti. On kaalutud teede taastamise või tunneli rajamise võimalusi, kasutades avaliku ja erasektori partnerlust.[3]

Abhaasia taimestik on mitmekesine. Algab see rannikuäärsetest subtroopilistest laialehistest metsadest ja tsitruseliste kasvandustest ning lõppeb igilume ja liustikega mägises Abhaasia põhjaosas. Vaatamata sellele, et mägine pinnamood on kaitsnud inimese tegevuse eest enamust Abhaasia territooriumist, kasvatatakse Abhaasia kultuuristatud viljakatel aladel teed, tubakat, viinamarju, tsitruselisi ja mitut liiki puuvilju, mis on kohalike elanike põhitegevus.

Abhaasiat eraldab Gruusiast Enguri jõgi. Jõel asuv sild Zugdidi ja Gali vahel on ainus legaalne piiriületuspunkt Gruusia ja Abhaasia vahel. Seda saab ületada ainult jalgsi, mitte autoga.

Riik

[muuda | muuda lähteteksti]
Abhaasia füüsiline kaart

Rahvusvahelised suhted

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamine

Abhaasia poliitiline staatus on vaidluse all. Enamik maailma riike peab Abhaasiat de iure autonoomseks vabariigiks Gruusia koosseisus (Abhaasia Autonoomne Vabariik). Gruusia parlament peab Abhaasiat 2008. augustist Venemaa poolt okupeeritud territooriumiks.[4] Gruusia valitsus tegutseb selle nimel, et rahvusvaheline üldsus tunnustaks Abhaasia Venemaa poolt okupeerituks territooriumiks.[5] Tööd on saatnud ka edu, näiteks võttis 2011. aasta juuli lõpus USA Senat vastu resolutsiooni, mis tunnistas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Venemaa poolt okupeeritud aladeks.[6]

ÜRO liikmesriikidest on Abhaasia iseseisvust tunnustanud Venemaa (26. augustil 2008) ning hiljem Nicaragua, Venezuela, Nauru ja Süüria. Tuvalu tunnustas riiki 2011. aastal, kuid loobus sellest 2014. Vanuatu tunnustuse osas valitses segadus seni, kuni riik 2013. aastal Gruusiaga diplomaatilisi suhteid sõlmides kinnitas, et loobub Abhaasiat tunnustamast.[7] Venemaa on lisaks vabariigi iseseisvuse tunnustamisele sõlminud Abhaasiaga diplomaatilised suhted ning abi- ja koostöölepingu[8][9].

Abhaasia kuulub koos Transnistria ja Lõuna-Osseetiaga organisatsiooni Tunnustamata Riikide Ühendus, mille peakorter asub Suhhumis. Abhaasia on ka Esindamata Rahvaste Organisatsiooni liige.[10] Mõnede rahvusvaheliste ekspertide arvates on Abhaasial erinevalt Lõuna-Osseetiast oluliselt suurem võimalus saavutada tulevikus laiem rahvusvaheline tunnustatus.[11][12][13]

Abhaasia valitsus ja Venemaa vaidlevad vastu väitele, et Venemaa on Gruusiale kuuluva piirkonna okupeerinud. Abhaasia Vabariigi valitsus on seisukohal, et Abhaasial on olemas kõik riigi tunnused.[14] De facto kontrollib Abhaasia 2008. aastast kogu oma nõutud territooriumi. 2008. aasta augustini oli umbes 17% Abhaasia territooriumist (Ülem-Abhaasia) Gruusia kontrolli all. Venemaa on enda väitel, kuna riik tunnistab Abhaasiat, tõmmanud väed välja Gruusia piiridest ja ei riku seega ühtegi lepingut.[15][16][17]

Sõjalised lepingud

[muuda | muuda lähteteksti]

Abhaasias paikneb 1700-liikmeline Venemaa väekontingent, mille peakorter asub Gudautas oleva Venemaa 7. sõjaväebaasis.[18][19] Enamik maailma riikidest, sealhulgas EL ja NATO peavad Vene vägede viibimist Abhaasias rahuplaani selgeks rikkumiseks, sest Vene väed ei ole taandunud sõjaeelsetele positsioonidele.[20] Abhaasia seisukohast vaadatuna paikneb Venemaa väekontingent Abhaasias rahutagamise eesmärgiga, hoidmaks ära Gruusia võimalik rünnak Abhaasia Vabariigi vastu. Venemaa relvajõud on kutsutud Abhaasiasse Abhaasia Vabariigi valitsuse ametlikul palvel, vastastiku üksteist tunnustanud riikide vahel sõlmitud lepingute alusel, rahuvalve eesmärgiga.[14]

Venemaa väed jäi Abhaasia piiresse vabariigi juhtkonna ametlikul palvel, täitab ametlikult rahuvalve eesmärki ja rakendab täiendavaid julgeolekumeetmeid.[15][16][17]

Täitesaatev võim

[muuda | muuda lähteteksti]

President

[muuda | muuda lähteteksti]

Abhaasia tunnustamata riigi president on täitevvõimu pea. President valitakse üldrahvalikul referendumil viieks aastaks ning üks president ei tohi olla selles ametis rohkem kui kaks ametiaega järjest.

Valitsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Abhaasia valitsust juhib peaminister. Valitsuses on üks esimene asepeaminister ja kaks asepeaministrit.

Ministeeriume on kokku 12, riiklikke komiteesid 5.

Abhaasia peaministrid on olnud

Seadusandlik võim

[muuda | muuda lähteteksti]

Parlament

[muuda | muuda lähteteksti]

Abhaasia parlament on Rahvakogu, kuhu kuulub 35 saadikut.

Peamised parteid
[muuda | muuda lähteteksti]

Keeled

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikeel on abhaasi. Riiklikes ja teistes asutustes asjaajamiskeelena on vene keelt samuti õigus kasutada neil isikutel, kes ei räägi abhaasi keelt. Vene keel ei ole tunnistatud Abhaasias riigikeeleks.[21]

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

Abhaasia haldusjaotus on järgmine:

  1. Gagra rajoon
  2. Gali rajoon
  3. Gudauta rajoon
  4. Gulripši rajoon
  5. Otšamtšire rajoon
  6. Suhhumi rajoon
  7. Tkvartšeli rajoon

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvastik on koondunud rannikutasandikule. Põhilised rahvused on abhaasid, armeenlased, grusiinid ja venelased. Rahvastiku koosseisu 20. sajandil näitab järgmine tabel:

Aasta Rahvaarv Grusiine Abhaase Venelasi Armeenlasi Kreeklasi Eestlasi
1926211 97267 49455 91813 25932 40015 1061633
1939311 88591 96756 19760 20149 70534 6212282
1959404 738158 22161 19386 71564 42591011882
1970486 959199 59677 27692 88974 85013 1141834
1979486 082213 32283 08779 73073 35013 6421445
1989525 061239 87293 26774 91376 54114 6641466
2003215 97245 95394 60623 42044 8701486446
2011240 70543 166122 06922 07741 8641380?

2003. aasta rahvaloendust Gruusia võimud ei tunnusta. Abhaasia iseseisvumissoovi kriitikud osutavad abhaaside tühisele osale Abhaasia rahvastikus 1989. aasta rahvaloendusel. Abhaaside väitel jäid nad vähemusse võõrvõimude koloniseerimispoliitika tagajärjel. Seni viimane rahvaloendus toimus veebruaris 2011, selle tulemused avalikustati detsembris 2011.[22]

Abhaasias on viis eesti (eestlastega asutatud) küla: Sulevi, Salme, Linda (Ülem-Linda), Alam-Linda ja Estonia[23].

Gruusia kaart, eraldi on välja toodud Abhaasia (roheline) ja Lõuna-Osseetia (violetne)

Religioon

[muuda | muuda lähteteksti]

75% elanikest on nimetab end õigeusklikeks, ligi 10% elanikest sunniitideks. Enamik neist pole siiski usuliselt aktiivsed. Kohalikud armeenlased on enamasti Armeenia Apostliku Kiriku liikmed.

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tähtsad põllumajandussaadused on tubakas, teepõõsalehed, mais, tsitruselised, siid ja puuvili. Toodetakse puitu ja kaevandatakse sütt.

Musta mere äärsed kuurordid ja Ritsa järv on toonud Abhaasiasse rohkesti puhkajaid.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Abhaasia ajalugu

Esiaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teadaolevad asulad Abhaasia territooriumil on vanema paleoliitikumi küttide-korilaste laagrid. Kõige vanemad leiud pärinevad Iašhthvast (Iaštuhhist), Gumistast, Kelasurist ja Otšamtširest.

Nooremas paleoliitikumis elati põhiliselt mere ääres. Mesoliitikumis ja neoliitikumis ilmusid suuremad püsiasulad ning said alguse maaharimine, loomakasvatus ja keraamika. 4. aastatuhandel eKr olid arenenud maaharimine ja karjakasvatus, kangakudumine, keraamika, kivi, vase ja pronksi töötlemine. Arenes vahetus.

Üks Ešera dolmenitest. Suhhumi Muuseum

Varaseimad megaliitide leiud pärinevad 3. aastatuhande algusest eKr ning jätkuvad pronksiajal (2. aastatuhandel eKr) nn Abhaasia dolmenitena, mis tavaliselt koosnevad neljast püstkivist ja ühest kattekivist, millest mõned kaaluvad 50 tonni. Kõige uuritum seda tüüpi dolmen pärineb Ešera leiukohast. Arvatakse, et umbes sel ajal asendas patriarhaat matriarhaadi ja majandus hakkas põhinema maaharimisel.

Nooremal pronksiajal ilmusid arenenumad pronksist tööriistad. Rauaajast pärinevad Kolchise kultuuri leiud. 1. aastatuhandel eKr hakkasid tekkima klassiühiskonna alged. Musta mere idarannikul tekkisid esimesed linnalised asulad.

Antiikaeg

[muuda | muuda lähteteksti]

9–6. sajandil eKr kuulus Abhaasia ala Kolchise riigi koosseisu. Kolchisele kuulus suur osa svanide ja sanide alasid.

Piirkonna kirjapandud ajalugu algab Mileetose kreeklaste saabumisega Kolchise rannikule 6.–5. sajandil eKr. Nad rajasid sadamakolooniaid Musta mere idarannikule, mille seast Dioskurias kohal sai ümberkaudsete hõimudega kauplemise, sealhulgas orjakaubanduse tähtsaks keskuseks. Seda dioskuuride järgi nimetatud linna peetakse Suhhumi eellaseks. Teised tähtsad kolooniad olid Gyenos, Triglitis ja hiljem Pityus vastavalt praeguste rannikulinnade Otšamtšire, Gagra ja Pitsunda lähedal.

Strabon kirjutas oma "Geograafias": "Lakoonlased asusid elama Heniohhiasse; viimaste eestvedajad olid Krekassos ja Amphistratos, dioskuuride vankrijuhid; nähtavasti nende järgi saidki heniohhid nime." See nimetus on tuletatud kreeka sõnast, mis tähendab vankrijuhti.

Juba 6. sajandil eKr sattusid kreeklaste kontrolli alla ka mäekurud, mille kaudu veeti Ioonia importesemeid (Tsebelda, Tkuartšal). 5.–4. sajandil jõudsid neid teid mööda Põhja-Kaukaasiasse pronkskiivrid ning muud esemed ja materjalid. Samal ajal tulid Abhaasia alal tarvitusele ka esimesed hõbemündid; neid vermiti mereäärsetes kreeka linnades.

Samast ajast leidub kreeka linnade territooriumilt ja ümbrusest arvukaid ratsamatuseid ratsmekomplektidega, mis on iseloomulikud Kubanimaa sküüdi kultuurile. Otšamtšira ja Ešera asulate väljakaevamised on näidanud, et kreeklased elasid seal algselt palkmajades, mille kuju oli laenatud kohalikelt elanikelt. Peale sisseveetud nõude kasutasid hellenid olmes laialdaselt ka kohalikke voolitud ja pottsepanõusid, mille tõid endaga kaasa naised, keda kreeklased meeleldi võtsid kohalike rahvaste seast.

Abhaasia kreeka kolooniate õitseaeg oli 3.–1. sajandil eKr. Dioskuriases töötas laevatehas, vermiti münte.

Alates 653. aastast eKr pidid Kolchis ja Ibeeria tagasi lööma Pärsia vallutuskatseid. Aleksander Suur Abhaasia ala ei vallutanud. Hellenismi mõjul sai ametlikuks keeleks kreeka keel.

Piirkonna rahvaid nimetatakse klassikalistes allikates märkimisväärselt paljudeks ja erinevateks. Herodotos, Strabon ja Plinius Vanem ütlevad, et Dioskuriases ja teistes linnades kõneldi paljusid keeli. Mäed lahutasid ja eraldasid rahvaid ning soodustasid keelte ja murrete mitmekesisust ning etnilist kirevust. Kõige informeeritumadki kaasaegsed allikad annavad piirkonna rahvaste nimedest ja elupaikadest segase pildi ning räägivad vähe sisemaa geograafiast ja rahvastikust. Mõned antiikaegsed rahvanimed olid koondnimed. Arvatakse, et tol ajal leidsid Abhaasia alal ja selle ümbruses aset ulatuslikud rahvaste rändamised. On tehtud mitu katset ära tunda mõnd rahvast, keda antiikallikad kirjeldavad. Plinius Vanema Apsilae 1. sajandil pKr ja Arrianose Abasgoi 2. sajandil eKr on samastatud vastavalt abhaaside ja abasiinide esivanematega, teiste uurijate arvates aga on tegu kartvelite hõimude nimedega. Sama vaidlusalused on teiste antiikallikates mainitud rahvaste (sealhulgas Heniochi ja Sanigae) identiteet ja päritolu. Arheoloogial on harva õnnestunud leida materiaalsete kultuuride ning ebaselgete rahvanimede vahelist seost.

"Kharthlis Tshovreba" järgi olid Abhaasia ala ja kogu Lääne-Gruusia algasukad Arian-Kharthlist tulnud Toogarma (Jaafeti, Noa poja pojapoja) poja Egrose järglased.

2. ja 1. sajandi vahetusel rajas Pontose kuningas Mithridates VI Eupator, kes oli Rooma-vastases liidus Suur-Armeeniaga, Dioskuriasesse oma tugipunkti. Ta vallutas 107 eKr (või umbes 110 eKr) koos ülejäänud Kolchisega Abhaasia ala. Aastal 65 eKr võitis Pontose Rooma riik. See kaotus tõi kaasa linnaelu languse Abhaasia alal ja ümbritseva ala tühjenemise.

Pompeius võitis Kolchises 63 eKr pärast ägedaid lahinguid Abhaasias kohalikku pealikku (sceptuchus) Olthacest ning seadis valitsema dünast Aristarchuse, kes jäi võimule 47. aastani eKr. Pärast Pompeiuse langemist kasutas Mithridatese poeg, Bosporuse riigi ja Pontose kuningas, ära, et Caesar oli läinud Egiptusse, ning vallutas Kolchise, Armeenia ja osa Kapadookiast ning võitis Rooma väejuhti Domitius Calvinust.

Pharnakese pojapoja Polemon II sundis Nero võimust loobuma ning Pontos ja Kolchis inkorporeeriti 63 pKr Rooma provintsi Galatiasse ja 81 pKr Cappadociasse.

Ajaarvamise vahetusest saadik kindlustusid roomlased Abhaasia rannikualadel. Dioskuriasesse rajasid nad kindluse. 65. aastal sai Dioskurias nimeks Sebastopolis.

Kuigi kõik suuremad mereäärsed kindlused olid roomlaste käes, oli Rooma võim piirkonna üle nõrk. Aastal 69 toimus Kolchises ja Pontoses Anicetuse juhtimisel ülestõus, mis suruti maha. Tasandikku ja rannikut laastasid sageli mägirahvad, kelle seas kõige vägevamad olid soanes (svanid) ja heniochi. Nad allusid nominaalselt Roomale, kuid rajasid oma riigid ning neil oli suur iseseisvus.

2. sajandil asus Rooma garnison Pityusesse (praegu Pitsunda).

Lazicas jätkus helleniseerumine. Hoolimata Rooma riigi võitlusest Partiasse säilis Lazicas suhteline rahu, kuigi partlased korduvalt ida poolt ründasid.

Kristlus hakkas piirkonnas levima 1. sajandil. Pärimuse järgi tegutsesid Kolchises apostlid Andreas ja Siimon Kananaios, kes suri Suaniri lähedal mägedes märtrisurma. Hellenistlik usund, mitraism ja kohalikud usundid olid siiski levinud vähemalt 4. sajandini.

Rooma riigi nõrgenedes said kohalikud hõimud rohkem omavalitsusõigust: nad said ise nimetada oma valitsejaid, kuid Rooma pidi nad heaks kiitma. 130. aastatel koosnes Kolchis lõunast põhja järgmistest riikidest: Machelons, Heniochi, Lazica, Apsilia, Abazgia ja Sanigia. Abhaasia rahvaste (apsiilide, abasgide, misimiaanide ja saniigide) vürstiriigid (need hõimuliidud hakkasid kujunema ajaarvamise vahetuse paiku) olid läänest itta Saniigia (Väike-Abhaasia piirkonnas, pealinn Tsandrõpš, Tsanba dünastia), Abazgia (pealinn Anakopia (Ahhali Athoni), Anosiidide dünastia), Apsiilia (pealinn Sebastopolis (Suhhumi), Julianiidide dünastia), Misiminia (pealinn Tsahhare)[24].

Apsiile mainib esimesena Plinius Vanem 1. sajandil pKr. Põhjalikud andmed on Arrianosel, kes külastas Sebastopolist 137. Siis valitses apsiile Julianus, kes oli saanud valitsemisõiguse kinnituse 98 Trajanuselt. 1.–2. sajandil asusid apsiilid suures osas Lääne-Kolchisest Rioni jõest põhja poole Sebastopoliseni. Kõige selgemad andmed selle kohta on Prokopiosel, kelle järgi apsiilid 6. sajandil elasid Musta mere ääres sellest kohast, kus rannik teeb järsu pöörde läände (tänapäeva Otšamtširest kagus), kuni abasgide kindluse Tracheiani (tänapäeva Ahhali Athoni), ja mägedes olid nende naabriks alaanid alates Suur-Kaukasuse kurudest.

Apsiilidel kujunes võrdlemisi varakult poliitiline ja kultuuriline Rooma-orientatsioon, mis teostus eeskätt mereäärse Sebastopolise kaudu. Pole juhuslik, et Apsiilide peamised keskused koondusid Tsebelda orgu[25], teel Kluhhori kuruteeni, mis huvitas roomlasi sest ajast saadik, kui nad rannikule saabusid.

3. sajandil hakkas Lazica (Egrisi), mida valitses läänegruusia hõim lazoi (lazid), domineerima suuremas osas Kolchisest. Prokopiose järgi olid isegi abasgoi pealikud allutatud lazoi kuningatele.

Krimmis elanud goodid (Krimmi goodid) tegid 253 röövretke Kolchisesse, kuid Pityuse Rooma garnison lõi nad tagasi. Rooma okupatsioon kestis 4. sajandini.

Bütsantsi periood

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Rooma riigi jagamist oli Abhaasia Bütsantsi huvisfääris. Seal toimus võimuvõitlus Bütsantsi ning Sassaniidide Pärsia vahel, mis kulmineerus Lazi sõjaga 542–562. Sõda tõi kaasa Lazica allakäigu. Sügaval metsades elavad abasgoi saavutasid teatud autonoomia Bütsantsi võimu all. Nende maa, mida Bütsantsis tunti Abazgia nime all, oli tähtis eunuhhide allikas. Kuigi Nikaia kirikukogul 325 viibis kohal ka Pityuse metropoliit, kristianiseeriti Abhaasia rahvas osaliselt alles 6. sajandiks, mil keiser Justinianus I saatis sinna misjonärid[26].

Anakophia kindluse varemed

Bütsants rajas kaitsekindlustused, mille jäänus võib-olla tänini säilinud Kelasuri müür[27].

Sedamööda, kuidas abasgoi tugevnesid, hakati Abazgia all mõistma suuremat piirkonda, kus elasid ka megrelid ja svanid.

7. sajandil sai Abhaasiast autonoomne vürstiriik, mille vürstid (kreeka keeles archōn, gruusia keeles eristavi) määras Bütsants. Vürstide residents oli Anakopia (Ahhali Athoni). Arvatakse, et need vürstid vahendasid Bütsantsi poliitilist ja kultuurilist mõju Lääne-Kaukaasias.

Araablased jõudsid piirkonda 730. aastatel, kuid neil ei õnnestunud seda vallutada. Sel ajal jõudis Gruusia annaalidesse esimest korda nimi Abhazethi ('abhaaside maa'), millest pärineb Abhaasia nimi enamikus keeltes.

Abhaasia kuningriik

[muuda | muuda lähteteksti]

Dünastiliste abieludega ning liitudega teiste Gruusia vürstidega omandas Abazgia valitsev dünastia suurema osa Lazicast. 780. aastatel kuulutas Leon II end abhaaside kuningaks. Kasaaride abiga õnnestus kuningas Leonil Bütsantsi ülemvõimust vabaneda. Nii rajas kuningas Leon II iseseisva Abhaasia kuningriigi[28].

Kasaaride abiga[29] laiendas kuningas Leon riiki tunduvalt, hõivates muu hulgas Imerethi, misjärel pealinn viidi üle Khuthaisisse.

Abhaasia kuningriik 900. e.m.a.j

Enamik ajaloolasi on nõus, võttes aluseks Gruusia ajaloolaste arvamuse, et Abhaasia kuningad olid kuningriigi hilisemal perioodil juba gruusiakeelsed ja kuningriigis domineeris kartvelirahvuste kultuur. Et teha lõpp Bütsantsi kiriklikule mõjule, allutati kohalik piiskopkond Gruusia kiriku Mtsheta katolikaadile.[30][31]

Seda riiki nimetatakse uuemas ajalookirjutuses sageli Egrisi-Abhaasia riigiks, sest keskaegsed allikad pidasid uut kuningriiki Egrisi (Lazica) järeltulijaks ning kasutasid vaheldumisi mõlemat nime.

Abhaasia kuningriigi hiilgeaeg oli ajavahemikus 850–950, kui ta valitses kogu Lääne-Gruusiat ning pretendeeris ka Ida-Gruusiale.

Nimesid "Abhaasia" ja "abhaasid" kasutati tol ajal kogu kuningriigi ja selle elanike kohta hoolimata etnilisest kuuluvusest.[32]

Ühendatud Gruusia koosseisus

[muuda | muuda lähteteksti]
Bagrat III. Seinamaal Gelathi kloostris

Aastal 989 tuli Abhaasias võimule Bagrat III Bagratiidide dünastiast, kes oli Abhaasia pärinud oma emalt. Aastal 1008 päris ta oma isalt ka Gruusia (Kharthli) ning ühendas Abhaasia kuningriigi ja Gruusia kuningriigi ühtseks Gruusia feodaalriigiks[26], mille hiilgeaeg oli kuninganna Thamari ajal (1184–1213). Seega toimus Gruusia ja Abhaasia ühinemine ühtseks Gruusia kuningriigiks dünastilise abielu teel.

Abhaasia suhteline sõltumatus Gruusia kuningriigi koosseisus keskvalitsusest on fikseeritud 1025. aasta kaardil

Kaasaegsed Gruusia kuningad mainivad sageli rahvast nimega apsar, kelle keelest olevat võetud Thamari poja prints Georgi lisanimi Laša, mis tähendab 'valgustus'. Seda nime on mõned keeleteadlased võrrelnud abhaasi sõnadega a-laša 'selge' ja a-lašara 'valgus' ning oletanud, et tegu oli abhaaside esivanematega.

Gruusia kroonikate järgi andis Thamar osa Abhaasiast valitseda Šervašidze (abhaasipäraselt Tšatšba, hiljem Tšatšibaia) vürstisuguvõsale. Pärimuse järgi oli tegu Shīrwān Shāh'ide järeltulijatega, mis seletab ka gruusiakeelset nime. Šervašidze dünastia valitses Abhaasiat kuni Venemaa võimu alla minekuni 1860. aastatel.

Abhaasia säilitas ühendatud Gruusia riigis laialdase autonoomia.[33]

Genova riik rajas 14. sajandil Abhaasia rannikule kaubandusfaktooriaid, kuid need jäid püsima üksnes lühikeseks ajaks.

Mongolite riigi ja Timuri vallutuste ajal piirkond palju kannatada ei saanud, kuid need tegid Gruusia kuldajale lõpu. Kuningriik lagunes 15. sajandi lõpuks mitmeks iseseisvaks või suure autonoomiaga vürstiriigiks.

Imerethi ülemvõimu all ja iseseisva vürstiriigina

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1463 sai Abhaasia vürstiriik Gruusia kuningriigist sõltumatuks, kuigi ta jäi Imerethi ülemvõimu alla, olles viimase vasall. Aastal 1491 kadus Abhaasia vürstiriigil, Gurial, Samegrelol ja Svanethil formaalne sõltuvus Imerethist, mis oli nõrgenenud.[29]

Abhaasia vürstid pidasid mõnda aega lakkamatut sõda oma nominaalsete süseräänide megreli vürstidega, mistõttu riigi piirid pidevalt muutusid. Aastast 1491 kuni 16. sajandi keskpaigani oli Abhaasia vürstiriik periooditi, sõltuvalt vastastikuste sõjaretkede tulemustest, teatud määral sõltuvuses megreli Dadiani vürstidest.[34] XVII sajandi lõpul õnnestus Abhaasia vürstiriigil paika panna kagupiir Inguri jõel, mis on tänini Abhaasia lõunapiir.

Mõned vanema aja ajaloolased, sealhulgas Vahhušti, ning mõned uuema aja ajaloolased väidavad, et Kelasuri müüri rajas Samegrelo vürst Levan II Dadiani kaitseks abhaaside vastu[35].

Osmanite riigi ülemvõimu all

[muuda | muuda lähteteksti]

Osmanite riigi sõjalaevastik okupeeris 1451 ajutiselt Tshumi (praegune Suhhumi) fordi. 1570. aastatel vallutati linn püsivamalt ning muudeti Türgi tugipunktiks nimega Suhum-Kale (sellest Suhhumi nimi).

Aastal 1555 jagati Gruusia ning ülejäänud Lõuna-Kaukaasia Osmanite riigi ja Safaviidide Pärsia riigi vahel. Abhaasia koos ülejäänud Lääne-Gruusiaga läks Osmanite riigi võimkonda. Abhaasia vürstiriik oli Osmanite riigist vasallsõltuvuses ja pidi türklastele tribuuti maksma. Et paikneti impeeriumi äärealadel ja tegemist oli äsja liidetud piirkonnaga, oli sõltuvus Türgi sultanist esialgu suhteliselt väike[36].

Abhaasia vürstiriik Ottomani türklaste suurriigi vasallina 1683. aastal

Nii sattus Abhaasia islami ning türgi kultuuri mõju alla, mistõttu aja jooksul nõrgenesid tema kultuurilised ja kiriklikud sidemeid Gruusiaga. Alates 17. sajandist läksid paljud abhaasid islami usku. Nõukogude ajaloolaste väitel püüdis Türgi pärast vallutust hävitada abhaasi rahva materiaalset ja vaimset kultuuri ning pöörata elanikkonda vägivaldselt islami usku, mis viis relvastatud ülestõusudeni (sealhulgas 1725, 1728, 1733, 1771, 1806)[37].

17. sajandi lõpupoole killunes Abhaasia mitmeks läänivalduseks nii, et suur ala jäi ilma keskvõimuta[38]. Piirkonnas õitses orjakaubandus ja piraatlus.

Mitme Gruusia ajaloolase sõnul muutus piirkonna rahvastik sel ajal tunduvalt, sest põhjakaukaasia hõimud, sealhulgas adõgeed ja tšerkessid rändasid teiselt poolt Suur-Kaukasust sisse ning segunesid peamiselt grusiinidest koosneva kohaliku rahvaga[viide?]; nii olevatki tekkinud abhaasi rahvas[viide?]. Selline teooria abhaaside väljakujunemisest on teravas vastuolus Abhaasia ajaloolaste teaduslike uuringute ja arvamusega.[39][40][41]

18. sajandi keskel tõstsid abhaasid Osmanite riigi vastu mässu ning vallutasid Suhhumi. Türklased võtsid siiski varsti linna tagasi ning panid seda valitsema ühe lojaalse vürsti Šervašidze (Tšatšba) suguvõsast.

Abhaasias ei ole kunagi tuntud pärisorjust selle traditsioonilises mõistes. Feodaalkord sellisel kujul, nagu seda tunti Euroopas, sealhulgas Venemaal ja Gruusias, Abhaasiasse ei levinud. Kaasaegsete kirjelduste kohaselt puudus Abhaasias sunnismaisus ning maaomandus ja elanikkonna enamiku moodustasid eri taipidesse (klannidesse) koondunud isiklikult vabad kogukondlased (anhaju). Taibijuhi, ülikkonna ja ülejäänud taibiliikmete suhted põhinesid vastastikusel austusel ja aktsepteerimisel. Oma ühiskonnakorralduselt olid abhaasid tunduvalt lähemal Loode-Kaukaasia isiklikult vabadest kogukondlastest koosnevale ubõhhi-tšerkessi maailmale kui Gruusias 13.–14. sajandil kehtestatud feodaalkorrale. Abhaasia ühiskonna alus oli maapiirkonna kogukond (akõt). Selline ühiskonnakorraldus ühendas kõik elanikkonnakihid. Peale selle oli tegemist "sugulusega" ülikute ja lihtrahva vahel, mis oli "immutatud emapiimaga" (atalõga). Vürstid ja ülikud andsid oma lapsi kasvatamiseks vabade kogukondlaste peredesse; laste üleskasvatajaid loeti lähedasteks sugulasteks. Niinimetatud "mägifeodalismis" olid tugevalt juurdunud sugulus- ja hõimusuhted. Vürsti ja ülikute võim toetus vabadest kogukondlastest sõjameestele (džigittidele) ja kirikule. Algselt oli põllumaa ühiskasutuses. Kuid põllumajanduse arenedes ja intensiivistudes, ei olnud põllumaa enam ühiskasutuses, vaid kuulus kindlale perele või talule. Kõigile ühiseks kasutamiseks jäid endiselt karja- ja metsamaad ning veekogud.[34][42]

Abhaaside ühiskond koosnes seega nn "demokraatlikest" vabadest (mägilaste) kogukondadest. Kuivõrd ka abhaaside madalamad elanikkonnakihid olid maaomanikud, ei olnud nad otseses sõltuvuses ülikkonnast ja rikkamast elanikkonnakihist. Vastastikune majanduslik abi ja toetus soodustas heaolu atmosfääri ning välistas võimaliku puuduse tekke. Abhaaside hulgas sisuliselt puudusid vaesed, mis kõneleb sellest, et nende ühiskond oli üles ehitatud suhtelisele õiglusele. Mis puudutab aga abhaaside majandust, siis omas see naturaalmajanduslikku iseloomu. Abhaasid tegelesid metallide, naha ja puidu töötlemisega, keraamika – ja sadulsepatoodete valmistamisega, kudumisega ning püssirohu valmistamisega. Kuid tegemist oli kodutöönduslike toodetega ja seda käsitööd ei müüdud vaid vahetati. Abhaasidele olid vastumeelsed igasugused kaup – raha suhete ilmingud. Kaubandusega linnades tegelesid välismaalastest türklased, armeenlased, kreeklased ja megrelid, kes maksid selle eest Abhaasia valitsejale ja teistele feodaalidele makse.[43] Kuni aastani 1866 püsis kirjeldatud ühiskonnakorraldus vaid väheste muutustega.

Abhaasia vürstiriik Venemaa keisririigi protektoraadina

[muuda | muuda lähteteksti]
Abhaasia vürstiriik Venemaa protektoraadina 1843. aastal

Kui Venemaa oli 18. sajandil Türgit sõjaliselt võitnud ning liidendanud Krimmi khaaniriigi, kasvas tema mõju piirkonnas. Kaukaasia rahvaste ja venelaste vahel puhkesid väikesed, kuid pidevad konfliktid. See viis lõpuks Kaukaasia sõjani, milles Venemaa vallutas Põhja- ja Lääne-Kaukaasia. Kaks suuremat Gruusia kuningriiki liidendati 1801–1810, mis kergendas Venemaa tungimist sügavamale Kaukaasiasse. Enamik teisi vürstiriike inkorporeeriti järk-järgult aastaks 1864.

18. sajandi lõpul püüdis Türgi Abhaasia üle täielikku kontrolli kehtestada ning osa abhaaside ülikuid palus Abhaasia sisemise verise võimuvõitluse käigus abi Venemaa keisrilt[33]. Vene-Türgi sõja (1806–1812) ajal vallutasid venelased 1810 Suhhumi. Pärast seda asus Türki ümber esimene abhaasidest põgenike laine 19. sajandil (5000 inimest). Valitsema seati Venemaa kaitsealune Sefer Ali-Bei Šervašidze (Tšatšba), kes nõustus Abhaasia saamisega Venemaa vasallriigiks. 1810. aastal kuulutas Aleksander I Abhaasia Venemaa protektoraadiks[44]. Pärast seda pöördus Sefer Ali-Bei Šervašidze (Tšatšba) islamist kristlusse ning võttis endale nimeks Giorgi.

Venemaa ülemvõim ei ulatunud esialgu palju kaugemale Suhhumi ja Bzõbi ümbrusest ning ülejäänud osa jäi türgisõbralike islamiusuliste aadlike kätte, mistõttu ei muudetud kohalikku elukorraldust ja kuulumine Venemaa koosseisu Abhaasia aadlit ega kogukondlasi ei häirinud. Nii jäi Abhaasiale ka sel perioodil küllalt suur autonoomia. Abhaasia vürst oli oma valduste seesmistes küsimuste otsustamisel sõltumatu ja allus eranditult Venemaa keisrile, mitte Venemaa võimude poolt määratud Kaukaasia asevalitsejale.[45]

Kaukaasia 1856. aastal. Joonestanud ja koostanud von J. Grassl, 1856

Osmanite riigi ja põhjakaukaasia hõimude vaheliste konfliktide taustal õnnestus venelastel 1829–1842 järk-järgult saada oma kontrolli alla kogu Abhaasia.

Lüüasaamine Krimmi sõjas (1853–1856) sundis Venemaad Abhaasiast Türgi kasuks loobuma. Ent nüüdki jäi valitsev Šervašidze (Tšatšba) dünastia vähemalt nominaalselt Abhaasias võimule[46]. Olukord muutus uuesti, kui Venemaa Aleksander II valitsemise ajal pärast pikki ja veriseid võitlusi 1864. aastal alistas kogu Põhja-Kaukaasia.[33] Viimast vastupanu Venemaa vägedele Kaukaasias osutasid abhaasi-adõgee keeli kõnelevad sadzide mägikogukonnad, Mzõmta jõe ülemjooksul (Medoveide hõimuliitu kuulunud ahtšipsoud või ahtšipsid Kbaadas) ning Pshu (Bzõbi ülemjooksul) ja Aibga (Psou ja Bzõbi jõe vahelisel alal, Hašupse jõe ülemjooksul) piirkondades. Viimaste Abhaasia mägilaste vastupanukollete mahasurumisel mängisid olulist rolli grusiinide väed. Koos Venemaa vägedega võtsid nad osa pidulikust võiduparaadist Kbaadas, (Krasnaja Poljanas, Punase Lagedal) 21. mail 1864.[45]

Abhaasiat, kui senist puhverriiki Venemaa ja Türgi vahel, polnud enam vaja ning Šervašidze (Tšatšba) dünastia pidi oma võimu täielikult Venemaa keisrile üle andma.[33] Viimane Abhaasia vürst Mihhail Šervašidze (Tšatšba) 1864 esialgselt vangistati. Seejärel viidi ta juba raskelt haigena Venemaale, kuhu sunniti jääma pagendusse (Stavropol, Rostov, Voronež). Šervašidze suri Voronežis 1866. aastal.[45] Nii püsistus Venemaa võim alles 1866.

Venemaa keisririigi võimu all

[muuda | muuda lähteteksti]

1864. aastal tühistas keiser Abhaasiale antud laialdase autonoomia ja eristaatuse Venemaa keisririigis. Abhaaside ülestõus 1866. aastal elanikkonna maksustamise ja solvamise tõttu (Abhaasia vabadele kogukondlastele esitati uute Venemaa võimurite poolt üleskutse vabaneda makstava maksu eest oma senistest juhtidest. Nii vabad kogukondlased kui ka Abhaasia ülikkond käsitlesid sellist ettepanekut räige solvanguna kuna oli tegemist vabade üksteisest lugupidavate kogukondlastega, mitte orjapidajate ja orjadega. Ühtlasi solvas abhaase Venemaa võimurite üleolev ja neile ülalt alla suunatud suhtlushoiak ning robustne esinemisstiil, kuivõrd omavahel, ka eri seisusest abhaaside vahel, toimis ilma eranditeta vastastikune lugupidamine.) suruti veriselt maha ja arvukalt abhaase põgenes Türki[42][44]. Maha suruti ka teine ülestõus 1877, mis oli seotud Türgi vägede maabumisega ja abhaaside asumisega järjekordses Vene-Türgi sõjas türklaste poolele.

Ülestõusude mahasurumine tõi kaasa suure muutuse rahvastikus. Venelaste karmide repressioonide tõttu emigreerus või sunniti emigreeruma aastatel 1864–1878 Türki suur osa islamiusulisi abhaase, kes moodustasid abhaasi rahvastikust väidetavalt 60% ehk umbes 200 000 inimest (kaasaegsed rahvaloendusandmed ei ole päris usaldatavad) koos teiste Kaukaasia muslimitega (neid väljasaadetuid nimetatakse muhaadžiriteks).

Kujunenud situatsioonis arutas Gruusia intelligents tühjaks jäänud maade koloniseerimist. Thbilisi intelligents veenis Venemaa juhtkonda Abhaasia ainult megrelitega koloniseerimise kasulikkuses ja edukuses. Selle eesmärgi saavutamiseks väljendas Gruusia intelligents Venemaa Keisririigi ametnikele igal sammul oma lojaalsust, üritades nii saada erandlikku õigust Abhaasiale. Näiteks kirjutas kuulus Gruusia publitsist Jakob Kogebašvili oma programmilises artiklis 1877. aastal: "Ümberasumine on, ilma igasuguse kahtluseta, mitte ajutine vaid alatiseks. Abhaasia ei näe enam kunagi oma poegi", märkides veel,"...kitsikus ja maa puudujääk Megreelias...teevad paljude megrelite asumise Abhaasiasse eriti nende poolt soovitavaks". Muuhulgas toodi artiklis ära, et "...megrelid peavad esimesena asuma väljasaadetud abhaaside asemele...".[47] Ka teised allikad märgivad, et Abhaasia asustamine Megreelia elanikega oli edukas.[48] Megrelid mängisid Abhaasias sama rolli, mis kasakad Venemaa keisririigi Põhja-Kaukaasia piirkonnas, olles saavutanud privilegeeritud positsiooni, tänu osalusele Venemaa keisririigi poolel sõjas Kaukaasia rahvaste, sealhulgas abhaaside, vastu (1817–1864). Tahtmine hallata "verest tühjaks jooksvat" Abhaasiat oli sedavõrd suur, et J. Kogebašvili sõnade kohaselt oli Abhaasia tühjaks jäänud regioonide asustamine megrelitega lausa riikliku tähtsusega ülesanne. Tulemuseks oli megrelite massiline asumine Abhaasiasse. 1879. aastal asutati Abhaasia keskosas Merkheuli küla, 1881. aastal Besletka, 1882. aastal Akapa, 1883. aastal Kelasuri ja Pshapi külad, jne.[49]

Kartveli kolonisatsioon Abhaasias oli kiire, mis tekitas ärevust Venemaa Tsaaririigi võimudes. Venemaa huvid põrkusid otseselt grusiinide huvidega. Aastal 1881 hinnati abhaaside arvuks Venemaa keisririigis 20 000. Need abhaasid, kes jäid paigale ega pöördunud kristlusse, kuulutati jooksikuteks ning neilt võeti õigus elada rannikupiirkonnas ja linnades. Kolmkümmend aastat ehk 1877–1907 loeti Venemaa Keisririigis abhaase "süüdiolevaks rahvuseks". "Süüdioleva rahvuse" staatus võeti maha Venemaa Keisririigi valitsusjuhi Pjotr Stolõpini ettepanekul 1907. aastal seoses sellega, et abhaasid ei osalenud 1905. aastal revolutsioonilises tegevuses, mida ei saa öelda grusiinide kohta.[44]

Pärast 1877. aasta abhaaside ülestõusu "verre uputamist" Venemaa ja Megreelia ühendväe poolt (megrelid ärgitasid abhaase megrelite poolt alustatud ülestõusuga liituma kuid jõudude vahekorra muutudes, ülestõusu keskfaasis, vahetasid poolt ja asusid tegutsema koos Venemaa vägedega abhaaside vastu[50]), suunasid Venemaa Keisririigi võimud piirkonda immigrantide tulva, mille käigus rajati muuhulgas Kaukaasia Musta mere ranniku lähedusse või eelmäestikku, sh Abhaasiasse Suhhumi ümbrusse ja Psou jõe lähedale, viis eestlaste küla. 20. sajandi alul parandasid tervist ning puhkasid Kaukaasia mägedes ja Musta mere ääres sealhulgas Abhaasias kohalike eestlaste külalisena Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare[51][52].

1897. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid abhaasid 60–65% Suhhumi maakonna rahvastikust ning ülejäänud olid peamiselt grusiinid. Suhhumi maakonnas oli umbes 100 000 elanikku ning selle territoorium kattus enam-vähem praeguse Abhaasia omaga.[53] 1904. aasta hinnangul oli aga abhaase Venemaa territooriumil veel ainult 25 000 – 30 000[54] ning 1911. aasta hinnangul elas Suhhumi maakonnas (see oli siis praegusest Abhaasiast väiksem, sest osa territooriumist oli Khuthaisi kubermangust üle viidud Kubani kubermangu) 43 000 inimest, kellest kaks kolmandikku olid megrelid ja üks kolmandik abhaasid.[55]

Kodori org (Ülem-Abhaasias)

Tänapäeva Abhaasia ajaloolased väidavad, et suured alad jäid inimtühjaks ning, et kristlastest grusiinid, armeenlased ja venelased asusid sinna elama alles hiljem. Gali piirkonnas (Samurzakan) on megrelitel õnnestunud varem seal enamuses elanud abhaasid "gruusiastada". Veel 20. sajandi alul seal elanud abhaasid on pidevalt Inguri jõe teiselt kaldalt Samegrelost sisse rännanud megrelite poolt assimileeritud.[56],[57]

Kodori orgu (Tsebelda ja/või Dali-Tsabali piirkond) asustas 19. sajandi keskel abhaasihõim tsabaldid. Pärast peaaegu 100%-list muslimitest tsabaldide, kes olid Venemaa võimudele meeleheitlikku vastupanu osutanud, Türki küüditamist aastatel 1865–1878[58] sai võimalikuks Svanethist svanide[59] asumine Kodori orgu.

Eeltoodu vaidlustavad gruusia ajaloolased, kes väidavad, et kohalikud gruusia hõimud megrelid ja svanid olid piirkonnas pidevalt elanud Kolchise riigi eksisteerimisest alates.

Nõukogude võimu all

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Abhaasi NSV ja Abhaasi ANSV

Aastal 1919 kuulutati Abhaasia autonoomseks piirkonnaks, 4. märtsil 1921 Abhaasi Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks (Abhaasi NSV-ks). Detsembris 1922 kirjutasid Abhaasi NSV ja Gruusia NSV kui rahvusvahelise õiguse subjektid alla liidulepingule, mille järgi toimus ühinemine Gruusia NSV-ga föderatiivsetel lepingulistel alustel. Gruusia NSV kaudu kuulus Abhaasi NSV Taga-Kaukaasia Sotsialistlikku Föderatiivsesse Nõukogude Vabariiki (Taga-Kaukaasia SFNV), milles vastavalt lepingule omas Abhaasi NSV 1/3 Gruusia NSV kohtadest.[60] Vastavalt sõlmitud liidulepingule astuti vastastikku sõjalisse, poliitilisse ja finants-majanduslikku liitu. Abhaasi NSV ja Gruusia NSV riiklik-õiguslikud suhted olid seega lepingulisel alusel, mille kohaselt säilis lepingupoolte võrdõiguslik staatus. Abhaasi NSV andis rea volitusi üle Gruusia NSV-le, kuid säilis Abhaasi NSV suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus ning Abhaasi NSV põhiseaduses oli rõhutatud Abhaasi NSV unikaalset staatust NSV Liidus.

Taga-Kaukaasia SFNV 1928. a

1931. aastal taandas NSV Liidu grusiinist diktaator Jossif Stalin Abhaasia unikaalse staatuse ja tühistas Gruusia NSV-ga sõlmitud erilise liidulepingu ning kuni 1991.[61] aastani oli piirkond Abhaasi ANSV-na Gruusia NSV koosseisus. Kuni aastani 1931 õnnestus abhaasidel suures osas Abhaasias ise püsida vabariigi juhtorganites ja kohalikku elu juhtida, kuid siis muutus olukord selles osas drastiliselt. Tegemist oli Stalini meelevaldse otsusega, mille juures abhaaside arvamust ei küsitud.

ANSV staatusse taandatud Abhaasias asusid Gruusia võimud abhaase taga kiusama eesmärgiga abhaasid assimileerida ja liita Abhaasia lõplikult ning ilma autonoomiata Gruusia põhiterritooriumiga. Pärast Abhaasia selle ajajärgu poliitilise liidri Nestor Lakoba mürgitamist Thbilisis Gruusia Kommunistliku Partei Keskkomitee esimese sekretäri Lavrenti Beria poolt 1936. aastal[62][63] algas grusiinide senisest veelgi massilisem asumine Abhaasia aladele.[64] Rahvusliku lõhestamise ning jaga-ja-valitse-mängu eriliseks meistriks Kaukaasias oligi Abhaasia päritolu megrel Lavrenti Beria, kes igati soodustas grusiinide ümberasumist Abhaasiasse.[33]

Mõningate eranditega tõrjuti abhaasid peaaegu täielikult Abhaasia autonoomse piirkonna ja kohaliku elu juhtimisest kõrvale ning abhaasid muudeti järjest kahanevaks vähemuseks oma ajaloolisel asualal. Olulist rolli hakkasid etendama Abhaasia juhtimisel, poliitilises nomenklatuuris ja teistel võimupositsioonidel eelkõige massiliselt sisserännanud megrelid.

Abhaasia tähestik viidi üle ladina tähestikult gruusia tähestikule, jättes arvestamata, et gruusia tähestiku alusel ei olnud võimalik paljusid abhaasikeelseid sõnu grammatiliselt õigesti kirjutada. Koolides hakkas õpetus toimuma gruusia keeles, abhaasi keelt kuni 1950. aastani eraldi õppeainena ei õpetatud, sihikindlalt teostati assimilatsiooni, abhaaside gruusiastamise ja "uusümberasunike poliitikat". Massiliselt nimetati ümber koha- ja tänavanimesid, asendades abhaasiapärased nimed gruusiapärastega, jne. Aastatel 1937–1953 asustati Gruusia siserajoonidest Abhaasiasse ümber kümneid tuhandeid grusiine, mis suurendas oluliselt grusiinide osakaalu Abhaasia elanikkonnas. Nn demograafiline ekspansioon kestis edasi ka Stalini-järgsel perioodil. Lõpptulemus oli, et kui 1886. a grusiinid moodustasid Abhaasia elanikkonnast 6%, siis 1989 oli neid juba 45,7%. Grusiinidest asustuskolonistide ümberasumist korraldati juba alates 1937. aastast, vaatamata sellele, et vaba maad Abhaasias praktiliselt enam ei olnud. Ümberasumise korraldajad olid jätnud tähelepanuta asjaolu, et 2/3 Abhaasiast hõlmasid mäed.[65] Abhaaside gruusiastamisvastased meeleavaldused aastatel 1957, 1967 ja 1978 reaalseid soovitavaid tulemusi abhaasidele ei toonud.

1949–1951 esitas Gruusia ajaloolane ja filoloog Pavel Ingorokva ekslikud ja sel ajal provokatsioonilised teesid:

  • abasgid, apsiilid ja misimiaanid ei ole abhaaside eellased vaid on olnud hoopis grusiinide esivanemad,
  • tänapäeva abhaasid on "apsui" hõimu järeltulijad, kes on saabunud Põhja-Kaukaasiast kõigest 2–3 sajandi eest (17. sajandi teisel poolel).

Nende teesidega loodi ideoloogiline baas tõenäoliseks abhaaside väljasaatmiseks ja selliselt esitati abhaase kui "tänamatuid külalisi" ning ajutisi elanikke grusiinide maal. Hiljem, pärast P. Ingorokva teose "Georgi Mertšule – Gruusia kirjanik X sajandist" (Thbilisi, 1954) väljaandmist, ilmus pressis seeria tuntud Gruusia ja Abhaasia ajaloolaste ning lingvistide (Z. Antšabadze, N. Berdzenišvili, H. Bgažba, K. Lomtatidze, jt) artikleid, kes lükkasid ümber Ingorokva esitatud müüdi ja tõendasid tema poolt faktide moonutamise.[66][67][68] Sellise teooria alusel üritasid grusiinid, abhaaside kõige intensiivsema survestamise ja gruusiastamise perioodil, võtta neilt nende minevik, ajalugu ja õigus Abhaasiale. Üritati leida põhjendus väitele, et neil kui grusiinidel ja Abhaasia piirkonnas abhaasidest justkui varem kohalolnuile, on Abhaasiale abhaasidest rohkem õigust. Abhaasia ajaloolaste arvamuse kohaselt päästis neid vägagi tõenäolise Abhaasiast väljasaatmise eest Beria võimult taandamine 1953. aastal.

Pärast diktaator Jossif Stalini surma 1953. aastal olukord abhaaside jaoks mõnevõrra leevendus. Järgnevatel aastatel muutis Moskva oma suhtumist. Seati koguni sisse rahvuslikud kvoodid, mille kohaselt abhaasid, kes 1959. aastal moodustasid vaid 15,9% Abhaasia rahvastikust, said endale ebaproportsionaalselt suure mõju vabariigi juhtorganites. Täiesti mõistetavalt ei parandanud see rahvustevahelisi suhteid, kuna selleks ajaks juba enam kui 40% Abhaasia elanikest moodustavad grusiinid tundsid end selgelt diskrimineerituna. Mihhail Gorbatšovi algatatud ja 17. märtsi 1991 referendumil Nõukogude Liidu säilitamise küsimuses anti Abhaasias 98,6% hääli Nõukogude Liidu säilitamise poolt, samal ajal kui grusiinid ja armeenlased referendumit boikoteerisid. Abhaasid hääletasid Nõukogude Liidu säilitamise poolt, kuna neil oli tekkinud põhjendatud kartus, et iseseisev Gruusia võib abhaasid oma vabariigi juhtimisest täielikult kõrvale tõrjuda[33].

Alates 1988. aasta lõpust toimus Gruusias Ingorokva ideede reanimeerimine, mis on siiani Gruusias levinud. 14. novembril 1990 tuli Gruusias populistliku loosungi "Gruusia grusiinide jaoks" harjal võimule uus megrelist liider Zviad Gamsahhurdia. Paljud Gruusia poliitikud käsitlesid eeltoodud loosungit kui üleskutset rahvusringkondade likvideerimiseks. "Aitab minevikust rääkimisest, et oleme vennad, jne. Vaja on kõnelda tulevikust, sellest, et need on meie vaenlased – abhaasid, osseedid, ja meil on vaja palju mõistust ja tarkust, et mitte kaotada lahingut", – kirjutas 1989 akadeemik A. Bakradze, üks tuntud Gruusia intelligentsi esindajatest. Võttes aluseks P. Ingorokva räigeid võltsinguid hakkasid Gruusia liidrid Z. Gamsahhurdia, M. Kostava, Bakradze, jt, miitingutel Thbilisis, Suhhumis, Gagras ning perioodiliselt ajakirjanduses avalikult esinema ja sisendama kartvelitest elanikkonnale, et Abhaasia – see on grusiinide maa, aga abhaasid, need on grusiinid. Eriti püüdsid eristuda paljud Gruusia kirjanikud. Igapäevaselt Gruusia ajakirjandus, raadio ja televisioon provotseeris abhaase, öeldes, et nad on nn "tänamatud külalised" grusiinide maal, et nad on "apsuid" ning nende autonoomia tuleb tühistada.[66][67][68] 1989. aastal trükiti Gruusia Kirjanike Liidu ajakirja kaanele üleskutse: "Ärge sundige meid, et peaksime ühel ilusal päeval kätte võtma relva ja, kuivõrd teil ei ole olemas õiglustunnet, siis näitama teile, kui külalistele, teed sinna, kust te paar sajandit tagasi saabusite". Tundes arvulist ülekaalu, teatasid grusiinid, et see on nende maa, aga abhaasid need on "tulnukad mägedest", ja üldse, see ei ole rahvus, kuna neid on nii "vähe".

Perestroika-aegadel tundsid abhaasid, et Gruusia püüab abhaaside positsioone veelgi murendada. Märtsis 1989 toimus Lõhnõs Abhaasia rahvuslaste konverents, millel esitati nõudmised taastada aastatel 1921–1931 kehtinud Abhaasia põhiseadus. Nõuti, et taastataks Abhaasia NSV ja selle unikaalne lepinguline staatus võrdõiguslikus liidus Gruusia NSV-ga. Nõudmised esitas Suhhumi Ülikooli abhaasi rahvusest rektor ajalooteaduste professor Stanislav Lakoba.

Abhaaside nõudmised jäeti tähelepanuta. 1989. aastal pärast Lõhnõ konverentsi toimunud rahutustes hukkus paarkümmend inimest. Zviad Gamsahhurdia võimupäevil kuulutati kogu Gruusia ainsaks riigikeeleks gruusia keel. Abhaasi keel ei saanud Abhaasias mingit staatust. Ühtlasi lõpetati Thbilisist saadud korralduse alusel abhaasi keeles kõrghariduse andmine ainsas abhaasia keeles toimivas kõrgkoolis – Suhhumi Ülikoolis, mis muudeti Thbilisi Ülikooli filiaaliks.

1988. aastast alustati Gruusias grusiine soosiva rahvusliku poliitika ellurakendamist, mis osaliselt saigi edasiste relvastatud konfliktide peapõhjuseks. 1990. aastal oli parlamendis vähemusrahvuste esindatus pea olematu ning riigis valitses arusaam, et etnilised vähemused ei tohi omada grusiinidega sama staatust, samuti oli 1990. aastal vastu võetud kodakondsusseadus rahvusvähemuste suhtes diskrimineeriv[69].

1989 juulis toimunud abhaaside ja grusiinide vahel toimunud verine konflikt ei olnud tingitud etnilistest erinevustest eri rahvuste vahel. Konflikti põhjused olid "ideoloogiline vastasseis" ja poliitiline võitlus. Akadeemik Andrei Sahharov nimetas Gruusiat "väikeseks impeeriumiks". Ta toetas abhaase, nimetades ära, et "erilise tähelepanuga tuleb suhtuda väikerahvuste probleemidesse ning et suurrahvuste vabadusi ja õigusi tuleb rakendada väikerahvuste huve kahjustamata".[66][67][68][70] Abhaaside iseseisvuspüüdlusi toetas alati ka Eesti ajaloolane, orientalist ja poliitik Linnart Mäll.[71]

Abhaasia sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Gruusia-Abhaasia sõda

Gruusia-Abhaasia konflikt kujunes sõjaks 1992. aasta augustis. Sõja põhjustena on toodud välja Gruusia soovi tagada liikluse turvalisus Venemaad Gruusia ja Armeeniaga ühendaval raudteel ja Gruusia valitsusliikme Aleksandr Kavsadze vabastamine, kelle olid kodusõjas röövinud Gamsakhurdia-meelsed mässulised. Gruusia kaitseminister Tengiz Kitovani käsul suundusid Gruusia relvajjõud otse Suhhumisse, vallutasid linna ja rüüstasid seda. Samuti vallutasid grusiinid Gagra, millega eraldati Abhaasia Venemaast.[72][73]

Oktoobris vallutasid Abhaasia väed Kaukaasia Mägirahvaste Konföderatsiooni vabatahtlike toel tagasi Gagra, mis tagas ligipääsu Venemaale. Järgnenud kuude jooksul ehitas Abhaasia üles korralikud relvajõud ja 1993. aasta juulis tegi esimese ebaõnnestunud katse võtta Suhhumi tagasi. Abhaase toetas konfliktis ka Venemaa, mis pommitas grusiini väeosasid Suhhumis. Katse järel sõlmiti relvarahu, kuid abhaasid süüdistasid septembris grusiine rahu rikkumises ja liikusid taas Suhhumi peale, seekord edukalt. Septembri lõpuks olid grusiinid Abhaasiast suuresti välja aetud, erandina jäi Gruusia võimu alla Kodori org. Kodusõjas olev Gruusia ei suutnud relvade jõul Abhaasiat vallutada ja leppis sõjategevuse lõpetamisega.[72][73][74]

Iseseisev Abhaasia

[muuda | muuda lähteteksti]

1994. aastal sõlmitud vaherahu järel paigutati Abhaasiasse SRÜ rahuvalvejõud, milles domineerisid Venemaa üksused.[33] Järgnenud aastatel pöördus umbes 60 000 grusiinist Abhaasia põgenikku tagasi, põhiliselt Gali rajooni.[75] Abhaasia-Gruusia konflikt püsis külmunud konfliktina, mis lahvatas kokkupõrgeteks 1998. ja 2001. aastal.[73][74]

Abhaasia presidendiks valiti 1994. aastal Vladislav Ardzinba. 1999. aastal valiti ta teiseks ametiajaks. 3. oktoobril 2004 toimusid Abhaasia presidendivalimised. Valimiste võitjaks kuulutati Sergei Bagapš. Tema vastaskandidaat Raul Hadžimba vaidlustas Bagapši võidu, kuid Ülemkohus kinnitas 28. oktoobril võitjaks taas Sergei Bagapši, kuid muutis järgmiseks hommikuks oma otsust kaks korda. Seepeale kuulutas ametis olev president Vladislav Ardzinba välja uued valimised. Kordusvalimised võitis Sergei Bagapš.

Pärast Gruusia sõda

[muuda | muuda lähteteksti]
Gruusia (Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on eraldi välja toodud) 2008. aasta sõja kaart

25. augustil 2008 hääletas Vene Riigiduuma üksmeelselt Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamise poolt. 26. augustil tunnustas Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Venemaa president Dmitri Medvedev.[76]

2. septembril 2008 teatas teisena Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvuse tunnustamisest Nicaragua president Daniel Ortega.[77] 10. septembril 2009 teatas kolmandana Venezuela president Hugo Chávez Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.[78] 15. detsembril 2009 teatas neljandana Nauru president Marcus Stephen Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisest.[79] 23. mail 2011 tunnistas Abhaasia iseseisvust viiendana Vanuatu.[80] 18. septembril 2011 tunnistas Abhaasia iseseisvust Tuvalu.[81]

12. detsembril 2009 peetud presidendivalimistel valiti Sergei Bagapš ametisse tagasi. Ta suri 29. mail 2011. 26. augustil 2011 peetud ennetähtaegsed presidendivalimised võitis Aleksandr Ankvab, kes sai ligi 55% häältest. 25. septembrist 2014 vannutati Abhaasia presidendiks eelnevalt opositsioonis viibinud Raul Hadžimba.

Gruusia on mitu korda abhaasidele pakkunud laiendatud autonoomiat, kuid pakkumised olla Gruusia koosseisus on lükatud abhaaside poolt tagasi. Venemaa ja Abhaasia valitsuste vahel sõlmiti 2009. aasta märtsis Venemaa vägede (3800 sõdurit) paiknemise kohta Abhaasias leping 49 aastaks. Sotši 2014. aasta olümpiamängude valguses intensiivistas Venemaa oma tegevust Abhaasias ja Abhaasia majanduslikku abistamist. Remonditi hulgaliselt teid, taastati on raudteeliiklus ja Abhaasia ning Venemaa sadamate vahel liiguvad laevad[82]. Abhaasia ja Venemaa koostööl taastus 2025. aastal Suhhumi lennujaam tegevuse, mille kaudu taastus lennuliiklus.[83][84]

Abhaasia üritab luua sidemeid Venemaa-väliselt, sõlmimaks võimalikult palju majanduslikke, kaubanduslikke ja ärilisi mõlemapoolselt kasulikke lepinguid eesmärgiga elavdada majandust. Poliitilise rahvusvahelise tunnustuse taotlemine on lükkunud esialgu teisele plaanile. Taotletakse "majanduslike suhete sõlmimist ilma tunnustuseta". Teatavad ärilised suhted on juba mõnda aega Abhaasial ja abhaasidel olnud Türgi ja Türgi kodanikega, kus tegutseb kompaktselt arvukas abhaaside ja adõgeede ning tšerkesside diasporaa.[85][86]

Protestiks Venemaa-Abhaasia investeerimisleppe aruteludele Abhaasia parlamendis algasid novembris 2024 rahutused. Nende tagajärjel astusid piirkonna juht Aslan Bžanija ja peaminister Aleksandr Ankvab 18. novembril 2024 ametist tagasi.[87][88][89]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Abkhazia Encyclopædia Britannica
  2. ↑ Digital 2025: Abkhazia. Vaadatud 30.06.2025.
  3. ↑ Северный Кавказ и Абхазию соединит туннель?, 16.08.2010, REGNUM News Agency
  4. ↑ Resolution of the Parliament of Georgia on the Occupation of the Georgian Territories by the Russian Federation Gruusia parlamendi otsus Venemaa poolt okupeeritavate Gruusia territooriumide kohta 29.08.2008
  5. ↑ Georgian Diplomats Discuss Policy Priorities Daily News Online, Civil Georgia, 07.09.2010
  6. ↑ 'Resolution on Occupation' Passed in U.S. Senate 30. juuli 2011, Civil Georgia
  7. ↑ "Tuvalu Retracts Abkhazia, S.Ossetia Recognition". 31. märts 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 31. märts 2014. Vaadatud 31. märtsil 2014.
  8. ↑ Россия заключила с Абхазией и Южной Осетией договоры о дружбе и сотрудничестве Vesti 17.09.2010.
  9. ↑ Заявления после подписания договоров о дружбе, сотрудничестве и взаимной помощи с республиками Абхазия и Южная Осетия Venemaa presidendi veebisait, Moskva, Kreml, 17.09.2008.
  10. ↑ "Members". Esindamata Rahvaste Organisatsioon. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. detsember 2020. Vaadatud 11. augustil 2011.
  11. ↑ Британские эксперты: Южная Осетия и Абхазия не вернутся в состав Грузии, Rossijskaja Gazeta, 5. august 2010
  12. ↑ Интервью c профессором института Гарримана Колумбийского университета c Линкольном Митчеллом "У Южной Осетии нет шансов на признание Западом" Росбалт-Кавказ, 13/08/2010
  13. ↑ Интервью c профессором Школы изучения стран Востока и Африки Лондонского университета Джорджом Хьюиттом "Войны не будет, если Запад не станет вооружать Грузию" Росбалт-Кавказ, 05/08/2010
  14. 1 2 Дэмис Поландов: "Резолюция НАТО − крупная дипломатическая победа?" Эхо Кавказа, 18.11.2010
  15. 1 2 Лавров: в Абхазии и Южной Осетии создаются военные базы Vesti 18.09.2008.
  16. 1 2 Медведев разъяснил позицию России Vesti 28.08.2008
  17. 1 2 Багапш предложил России заключить соглашение о военном сотрудничестве Vesti 25.08.2008
  18. ↑ "Medvedev visits Russian military base in Abkhazia". RIA Novosti. 5. august 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2011. Vaadatud 11. augustil 2011.
  19. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuli 2013. Vaadatud 29. juulil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)[alaline kõdulink]
  20. ↑ Talk with Russia – Kouchner to Georgia
  21. ↑ Конституция Республики Абхазия § 6 Abhaasia Vabariigi presidendi veebisait.
  22. ↑ Численность населения Абхазии составляет 240 705 человек. Apsnypress.info, 28. detsember 2011.
  23. ↑ Tõnu Pedaru, "Eesti lugu: Kas Abhaasia eestlased kasvatasid mandariine?", 31. jaanuar 2015, ERR, Kultuur
  24. ↑ Abhaasihõimude paiknemine VI sajandil m.a.j.: saniigid, abasgid, apsiilid ja misimiaanid
  25. ↑ Воронов Ю.Н. Тайна Цебельдинской долины, M.: Наука 1975.
  26. 1 2 Oxford Dictionary of Byzantium, 1991, lk. 3
  27. ↑ Richard J. A. Talbert. Barrington atlas of the Greek and Roman world map-by-map directory, 2000, ISBN 0691049459
  28. ↑ "Abhaasia kuningriik 800. a m.a.j." Originaali arhiivikoopia seisuga 30. september 2013. Vaadatud 21. märtsil 2011.
  29. 1 2 Абхазское царство, Abhaasia Vabariigi presidendi veebisait.
  30. ↑ Rapp, Jr., Stephen H. (1. oktoober 2000). "Sumbat Davitis-dze and the Vocabulary of Political Authority in the Era of Georgian Unification". Journal of the American Oriental Society. 120 (4 (Oct. – Dec., 2000)): 570–576. DOI:10.2307/606617. ISSN 0003-0279.
  31. ↑ Cyril Toumanoff, "Chronology of the Kings of Abasgia and other Problems". Le Museon 69 (1956), pp. 73–90.
  32. ↑ Bütsantsi ajaloolased nimetasid 12. sajandil mõnikord isegi ühendatud Gruusia kuningriiki Abasgiaks.
  33. 1 2 3 4 5 6 7 Mart Helme: Abhaasia – pika viha kibedad viljad, Maailma Vaade, 2008, nr 6
  34. 1 2 Абхазское княжество, Abhaasia Vabariigi presidendi veebisait.
  35. ↑ Ю. Н. Воронов. Келасурская стена. – Советская археология 1973, nr 3.
  36. ↑ "Abhaasia vürstiriik 1800. aastal". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuni 2013. Vaadatud 21. märtsil 2011.
  37. ↑ ""Suur nõukogude entsüklopeedia"". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. oktoober 2011. Vaadatud 23. augustil 2010.
  38. ↑ Abhaasia vürstiriik 1780. aastal
  39. ↑ Abkhazia Today. The International Crisis Group. Europe Report N°176 – 15 September 2006, page 4. Retrieved on 21 April 2007. Free registration needed to view full report
  40. ↑ Causes and Visions of Conflict in Abkhazia. Ghia Nodia, 1997, page 27. Retrieved on 5 August 2007.
  41. ↑ "The Northwest Caucasian Languages". Abkhaz World. 28. märts 2009. Lääne – Kaukasuse hõimud 1780. a (Artur Tsutsiev`i järgi). Vaadatud 16. mail 2026.
  42. 1 2 "Странное" восстание 1866 года и князь Георгий, Abhaasia ajalugu saidi www.adygi.ru põhjal
  43. ↑ Бгажба, О. Х., Лакоба, С. З.ЛИК АБХАЗСКОЙ ЖИЗНИ – Социальные особенности и свободный человек ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Абхазия в эпоху феодализма, Сухум 2007.
  44. 1 2 3 Абхазия и Россия, Abhaasia Vabariigi presidendi veebisait.
  45. 1 2 3 Бгажба, О. Х., Лакоба, С. З. УПРАЗДНЕНИЕ АБХАЗСКОГО КНЯЖЕСТВА ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Абхазия в эпоху феодализма, Сухум 2007.
  46. ↑ Abhaasia vürstiriik 1860. a
  47. ↑ Я. Гогебашвили, «Кем заселить Абхазию?», «Тифлисский вестник», , № 209, 27.09.1877
  48. ↑ И. Чичинадзе, «Шрома», Тифлис, № 15, 1882 г.
  49. ↑ George Hewitt Stanislav Lak`oba. History: 18th century – 1917. p 84, 85 The Abkhazians, St. Martin`s Press`, 1998
  50. ↑ Marika Mikkor: "Fa ism, fa ism, fa ism. Mustad ja valged Musta mere rannikul" TSIVILISATSIOON NAGU TÕMBLEV SEENENIIDISTIK: Marika Mikkori seletuskiri rahvuslikest konfliktidest Abhaasias eestlastest kolonistide silme läbi. KESKUS 12/2004
  51. ↑ Marika Mikkor. Eestlased Musta mere rannikul. Tartu, 1998, 260 lk.
  52. ↑ "Эстонская община Абхазии" Eestlaste kogukond Abhaasias saidi www.apsny.ru põhjal
  53. ↑ "Demographic changes in Abkhazia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. august 2010. Vaadatud 21. augustil 2010.
  54. ↑ Nordisk familjebok
  55. ↑ Britannica[alaline kõdulink]
  56. ↑ § 3. Этнические процессы в Самурзакане (Гальском районе) Abaza-Apsua Adgilra §3 NURi BAGAPŞ, Ankara 2004.
  57. ↑ Ачугба,Т.А. О проблемах национального самосознания населения Юго-Восточной Абхазии, Сухум, 2006
  58. ↑ Бгажба, О. Х., Лакоба, С. З. «СТРАННОЕ» ВОССТАНИЕ 1866 ГОДА ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Абхазия в эпоху феодализма, Сухум 2007.
  59. ↑ Этнокавказ Этносостав Абхазии в 1886–2003 гг
  60. ↑ История Советской Конституции в документах, 1917—1956. М., 1957. С. 339.
  61. ↑ "Regions and territories: Abkhazia" BBC News(London: BBC), 08.02.2011
  62. ↑ "JRL Research & Analytical Supplement ~ JRL 8226, Issue No. 24 • May 2004. Special Issue; The Georgian-Abkhaz Conflict: Past, Present, Future" Cdi.org. http://www.cdi.org/russia/johnson/8226.cfm. 22.06.2010
  63. ↑ Lavrenty Beria: GULAG monster, 1. august 2011, RT Documentary
  64. ↑ Олег Бгажба, Станислав Лакоба, АБХАЗЫ, apsny.ru
  65. ↑ George Hewitt, B. G. Hewitt, The Abkhazians: A Handbook, St. Martin`s Press, 1998
  66. 1 2 3 Советский период Abhaasia Vabariigi presidendi veebisait.
  67. 1 2 3 Бгажба, О. Х., Лакоба, С. З.ИЗ ИСТОРИИ НАЦИОНАЛЬНО-ОСВОБОДИТЕЛЬНОЙ БОРЬБЫ АБХАЗСКОГО НАРОДА ЗА НЕЗАВИСИМОСТЬ ИСТОРИЯ АБХАЗИИ С ДРЕВНЕЙШИХ ВРЕМЕН ДО НАШИХ ДНЕЙ, Абхазия в советское и постсоветское время, Сухум 2007.
  68. 1 2 3 Червонная, Светлана ОТ "ТБИЛИССКОГО СИНДРОМА" СОВЕТСКОЙ ИМПЕРИИ ДО "АБХАЗСКОЙ ВАНДЕИ".ПЕРВЫЕ РЕПЕТИЦИИ КРУПНОМАСШТАБНОЙ ПРОВОКАЦИИ. ГОД 1989–й АБХАЗИЯ – 1992: ПОСТКОММУНИСТИЧЕСКАЯ ВАНДЕЯ, Москва 1993.
  69. ↑ Jones, Stephen, F. (1993), Georgia: a failed democratic transition, Bremmer, Ian; Taras, Ray (Eds.), Nations and Politics in the Soviet sucessor states, Cambridge University Press, lk. 294 – 295
  70. ↑ Выступление Сахарова 1989 г. (2/3) Akadeemik Andrei Sahharovi esinemine NSVL rahvasaadikute esimesel kongressil 09.06.1989.a
  71. ↑ Linnart Mäll; Lord Ennals; Margery Farrar, Alvaro Pinto Scholtbach, Michael van Walt van Praag History of the conflict in Abkhazia REPORT OF A UNPO MISSION TO ABKHAZIA, GEORGIA AND THE NORTHERN CAUCASUS, 11.1992
  72. 1 2 Souleimanov, Emil (2013). "Nagorno-Karabakh, South Ossetia, and Abkhazia: The Ascent of Ethnopolitical Conflict". Understanding Ethnopolitical Conflict: Karabakh, South Ossetia, and Abkhazia Wars Reconsidered (inglise). Palgrave Macmillan.
  73. 1 2 3 JASUTIS, Grazvydas (oktoober 2018). "Georgia-Abkhazia: The Predominance of Irreconcilable Positions" (PDF). Geneva Academy of International Humanitarian Law and Human Rights: 1-10.
  74. 1 2 Zurcher, Christoph (1. september 2009). "Wars in Georgia". The Post-Soviet Wars: Rebellion, Ethnic Conflict, and Nationhood in the Caucasus (inglise). NYU Press. ISBN 978-0814797242.
  75. ↑ UN High Commissioner for refugees. Background note on the Protection of Asylum Seekers and Refugees in Georgia remaining outside Georgia, cached version
  76. ↑ Медведев признал независимость Южной Осетии и Абхазии
  77. ↑ Независимость Абхазии и Южной Осетии признало Никарагуа
  78. ↑ Венесуэла признала независимость Южной Осетии и Абхазии
  79. ↑ Абхазия и Науру подписали соглашение об установлении дипотношений
  80. ↑ Вануату признало Абхазию
  81. ↑ Абхазия утверждает, что ее признало государство Тувалу
  82. ↑ Открыто регулярное морское сообщение между РФ и Абхазией
  83. ↑ "Sukhumi's airport becomes operational for the first time in 33 years". OC Media. 5. mai 2025.
  84. ↑ Россия поможет восстановить авиасообщение в Абхазии, заявил Медведев, 8. august 2010, RIA Novosti
  85. ↑ Абхазия готова к экономическому сотрудничеству со странами, ее не признавшими, 26. august 2010, 2news.ru
  86. ↑ Вячеслав Чирикба: Стратегическое партнерство с Российской Федерацией и установление связей с другими странами мира – основные векторы внешнеполитического курса Абхазии Abhaasia Vabariigi presidendi veebisait [alaline kõdulink]
  87. ↑ Abhaasias vallandusid Venemaaga plaanitava leppe pärast rahutused 16. XI 2024
  88. ↑ Abhaasia president nõustus tagasi astuma 19. XI 2024
  89. ↑ Abhaasia president ja peaminister astusid tagasi 19. XI 2024

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Abhaasia&oldid=7221090"