Ivar Ivask

Ivar Vidrik Ivask (17. detsember 1927 Riia – 23. september 1992 Fountainstown, Iirimaa) oli eesti päritolu USA luuletaja ja kirjandusteadlane.

Tähtede tähendus

Ivar Ivask, "Tähtede tähendus. Esimene kogu luuletusi (1958—1963)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964

Kõigest meil oli olnud juttu, kui
videvik viskas ukse lukku, välk
süütas oma tubakat, torm
lokutas klaasidest märjukest.
Me tõusime püsti, et vaadata näkku
öö lõustale aknas ja teineteisele.

• "Lõppsõna", lk 71

Päev astub kukesammul

Ivar Ivask, "Päev astub kukesammul. Teine kogu luuletusi (1963— 1965)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

Luuletamine on maakaardi joonistamine
ikka teise kaardi joonistamine uuele lehele
vastsed mandrid paiskuvad unaruse sügavusest
lained vajuvad mürtsudes kaljuharjadelt
mäetipp osutab lõpmatust või sünnib
lookleval sinal hoopis saarekübemeke
õrnroheline laik millel mäletsevad lambad

• "* Luuletamine on maakaardi joonistamine", lk 9

Kus neli kivipinki kuulab kaevu juttu
ja muidu pole kuskil hingegi,
sääl hiigelkastanite sirendavas varjus
mu mõtted tihenevad okaskeradeks.

• "La Granja pargis", lk 13

Särav pühapäev, pidupäev, Corpus Christi rongikäik:
akendest ripub värvikaid vaipu, rosmariiniga
kaetud tänavail möödub päike-monstrants
kellukesist tiliseval hõbevankril, õhust sajab õielehti.
Pakitsevalt palistab rõõmsat teekonda
kaduviku kurbus: talupojad seisavad kahjases rüüs,
kaljupragusid näos, langevad põlvili viiruki pilves
ilmatu päikese loitleva pisara ees.

• "Ávila eleegiad" III, lk 18

Lavendel ja kadakas hõngavad kõrvuti
päevalillede paistel, vooremaastikus,
kus talviti kahutand loorkakk
võib valuna lebada lauliku aknal,
kes kevadesõnu on külvam as lumme,
et kiuruna õhku noolduks surm.

• "Luuletaja Provansis", lk 20

Kas jaapanlaste piduliku teega
ei ole päiväkahvil sugulust:
kui rahulik ja kindel perenaine
nii laua tagant suunab koogiliudu
musliinikardinate piimjas puhtuses;
kui valitakse, kallatakse, keeldutakse,
ja iga sõõmu järel vähem räägitakse —
sest olemise tuumas juba ollakse.

• "Vaahersalo variatsioonid" V, lk 53

Ei kao päev. Jääb ehavalgus
kui südaöine elu ilmutus.
Sa hilja välja minnes ehmud taevast.
Ja käimla vastas valendab jasmiin.

• "Vaahersalo variatsioonid" XII, lk 60

Vihm saabub nagu hea aednik varahommikul
ning nopib lilli oma pajuvitsakorvi.
Mis õitevihma mahub saju kiirtekorvi,
mil sangaks kaardub tugev vikerkaar!

• "Vihm saabub nagu hea aednik", lk 68

Hämaruse tuleku pidulik talitus
toimub me väsinud maja ümber:
kuusk lööb risti ette ja taha,
käed paneb kokku katuseviil,
kuu avab silma teises maailmas.

• "Hämarus", lk 81

"Elukogu"

Ivar Ivask, "Elukogu", 1978

Vanadus veab alla minu käsi.
Nad jäävad ripakile väsinult,
kaks kellapommi roosidega kellalt.
Ning kärbes tiksub vastu aknaruutu.
Leib lõhnab kõrbend kapsalehel
asjata.

• "Aastad", lk 14

Kepi najal metsateel.
Surm tuli vastu, vikat seljas.
"Jõudu tööle!" — "Jõudu tarvis!"
teineteisele andsime teed.
Kepi najal metsateel.

• "Kohtamine", lk 15

Ma sündisin Küti märgi all,
seeparast mõistan imehästi
nii jahimehi kui ka kalureid.
See üksildus, mis laiub nende ümber,
see rippumatus igast külast, talust
on kaasa antud mullegi.
Silm silma vastu seista iseendaga
ning tumma teisikut ambuda.

• "Sünnitäht", lk 16

On valgete klaaride sära küll vilus
nii puhas kui pilvede peegeldus jahe.
Ja kõrvits on kuu, mida laps aina silus,
kui kurgede itk hajus laulmisest kähe.

• "Sügisene lapsepõlv", lk 26

Ligunud sammal ja vibalev kuusik,
turdunud säärikuis küürus vaid kõnnid.
Korvis sul karvalauk, krõmpsik ning pilvik,
kõrvus veel kõlamas metspüü hüüd.
Kuhu nüü?
Kukeseen või härjanina — ükstapuha!
Lepad astuvad lähestikku,
sügise sügavust loodib ämblik,
omaette lõkendab loorik.
Ilm on nii mõttes, mõtlik ka sina.
Maailm on murumuna sinu teel.

• "Seenelkäik", lk 27

See kõik oli igiammu vananend
iganend viis mis kõmab veel kõrvus
tänagi lennates osariikide vahel
indiaanlaste saadikuna sürrealism
laudkonna vestlusile viuhti
oled seal ja juba naasnud lapsepõlve
pihlaka alla undavate rehepeksumasinate
valdusse kus langevad tähed kastavad
oma laupu meie talu tiiki

• "*Nukralt jättes kurakäele neid põlde...", lk 29

                                     Vihmajärgne
värskus hoiab mind ärkvel. Ärkan maailmale ja kirju-
tan päeva sisse: olla ise, olla üksinda, vestelda
veega. Hõõruda erkrohelisi männinõelu sõrmede
vahel. Olla paat. Veel parem sukelduda kalana süga-
vusse, saata õhulisi tervisi pilvile. Ei mina ega maailm
mahu sõnade sõela.

• "* Ma valin selle maailma, sest ta valis mind", lk 62